Minu elu rist

Öeldakse, et igaühel meist on oma rist kanda. Mõnikord ei paista teise inimese läbi elu kantav rist üldse väljagi. Samas ma arvan, et tähelepanelik inimene märkab neid kasvõi imaginaarseid riste oma kõrvalseisja turjal, mis meid elu lõpuks ikka rohkem ja rohkem küüru vajutavad. Olgu see siis vaimselthingeliselt või ka füüsiliselt.

Minu ristiks on mu  abikaasa valik. Seda juba 23 aastat jutti. Ei möödu aastatki, mil ma ei kahetseks seda valikut. Ja ometi kannan ma seda risti edasi.

Kohtusime 24 aastat tagasi, olin siis veel üsnagi eluvõõras neiu, kes alles piilus suure Elu ukse vahelt sisse. Meie kohtumine oli romantiline, olin kergelt armunud ja peale pooleaastast seksi sain ühel päeval teada, et ootan temalt last oma rinna all. Iseeneset tavaline lugu ju, seda juhtub sadade ja tuhandete neiudedega üle maailma. Ka edaspidine oli üsna tavaline – ma olin suures segaduses, mees oli kohkunud, kuid loomulikult leidis, et peame abielluma ja lapse üles kasvatama. Sain ka oma kodust tuge ja nii see läks – tänaseks 23 aastat abielu, ühist kooselu ja 2 toredat peaaegu täiskasvanud poega.

On meie elus nagu igas teiseski olnud oma paremad ja halvemad päevad. Aeg-ajalt tänan kõigevägevamat, et mul on kodu, mees, kes toetab majapidamises ja kes saab enamuse asjadega hakkama, kes on mehe kuju lastele, kellega me siiani aeg-ajalt seksime ning kellega meil on nii mõnestki asjast rääkida ka peale õhtusöögivaliku. Teisalt ei tea keegi peale minu neid patja nutetud pisarajärvi ja musta ahastuse ning masenduse mägesid mu elus.

Sest tegelikult ei ole mu abielus ei armastust.Pole kunagi olnud. Ei ole kõikevõitvat kirge kunagi olnud. Ei ole lastele sellist isa nagu ma õigeks pean. Ei ole mulle ei sõpra ega hingelist tuge. Olen kõik need aastad elanud selles abielus ihuüksi, pidanud iseenda ja oam eluga kogu aeg üksi hakkama saama. Sest tema peale ei saama kunagi loota, usaldus kadus meie vahelt juba esimesel abieluaastal. Rääkimata sellest kõigest halvast ja jubedast, mida ma temas olen avastanud.

Oma elu kõige imelisemad hetked olen ma kogenud kellegi teise kõrval, olgu see siis mu lapsed, sõbrannad, sugulased, armukesed, lihtsalt võõrad inimesed. Tänu neile olen kogenud oma elus armastust, kirge, rõõmu ja kõike ilusat, mida elu meile pakub. Aga mitte oma abikaasa poolt.

Muidugi on nende aastate jooksul olnud korduvalt hetki ja minekuid kodust ära, ära selle mehe juurest. Ometi olen tulnud varem või hiljem tagasi. Tagasi oma laste nimel. Et neil oleks kodu ja mõlemad vanemad. Sest mul pole olnud kuhugi mujale ka minna.

Ja ometi ma tean, et just mu mehe valik on suuresti suunanud mu edasisi elu valikuid nii tööl kui eraelus.Olen aastate jooksul selle endale selgeks teinud ning kohati elanud elu teadliku ohvritallena. Ristikandmise ja ohverdusega olen endale leidnud õigustust vigade tegemisel, nagu oleks mulle seeläbi lubatud rohkemgi eksida, sest need pisieksimused on selle suure risti kõrval köki-möki.  Aeg-ajalt ärkab minus mässumeelsus ja ma püüan sellest ristist vabaneda, aga see ei kao ikkagi kuhugi. Ise tegin, ise vastutan.

Kõige hullem on asja juures see, et mul pole oma igaveses õnnetuses süüdistada mitte kedagi teist peale iseenda. Ise tegin selle valiku ja ise pean ka oma risti kandma. Järjest harvemaks jäävad mu katsed mässata ja midagi muuta, järjest sagedamini taban end mugavalt sisseharjunud elurütmilt,nõudes elult sama vähe kui tema. Tundub, et ma enam suurt ei üritagi selle ma elu raudraske ristiga edasi minna, vaid istun järjest sagedamini maha, rist kukil. Istun ja puhkan.

Aeg läheb. Järjest sagedamini taban end mõtlemast, et elu läheb emmalkummal meist paremaks, kui teine osapool ära sureb. Ei ole temal enam seda kogu aeg nõudvat ja midagi tahtvat naist segamas elu nautimast või ei ole minul enam seda elu risti kaelas. Huvitav, kas selle tuleviku nimel tasub veel pingutada ära need ülejäänud aastad? Või olen ma selleks ajaks nii mandunud, et ma ei oska enam oma äkitsese vabadusega midagi pihta hakata? Kas risti alt vabanendes saan veel kord end kunagi sirgu ajada? Kas saan, oskan või suudangi enam?

Ma ei tea.

Iseendaga heast läbisaamisest

Täna hommikul kaalule astudes tõdesin järjekordselt, et ma olen paks. Mis automaatselt tähendab, et ma olen kole. Mis automaatselt tähendab, et ma pole midagi väärt. Mis automaatselt tähendab, et ma ei saa millegagi hakkama, kuna ma ei saa hakkama isegi iseenda kaalu langetamisega. Punkt.

Nii kerge on soovitada teisele inimesele – saa iseendaga hästi läbi, ära hooli teiste arvamusest ja sul läheb elu kõik hästi, hoolimata sellest, missugune sa välja näed. Et üle kõige on ju ikkagi inimese sisemine ilu. Iseendale on aga väga raske öelda ja lihtsalt niisama, lambist omaks võtta – saame nüüd iseendaga hästi läbi, oleme iseendaga hästi rahul ja siis on kõik hästi-hästi õnnelikud.

Keegi on kusagil öelnud, et teekond õnne ja rahu juurde hakkab olemasolevaga leppimisest ja iseendale andestamisest. Aga mida teha siis, kui tunnistad iseendale ausalt, et jah, ise oledki oma hädades süüdi, ise peadki vastutama selle eest, missugune sa oled – totaalselt paks ja kole hädapätakas? Ja kui tunnistad ja annad endale ka täiesti ausalt aru, et sa oled korduvalt püüdnud oma olukorda muuta, ent ometi ainult iseenda nõrkuse ja järjekindlusetuse tulemusena ikka ja jälle alla andnud, kuni kõik läheb jälle nii nagu ennegi?

Objektiivne analüüs ütleb, et selleks, et kaalust alla võtta, tuleb vähem süüa ja rohkem liikuda. Subjektiivne olukorrakirjeldus aga räägib sellest, et väga raske on vaaritada perele koormate kaupa head ja paremat süüa (oo jaa, see on üks minu plussidest!) ning ise sealjuures juurikaid närida või hoopis söömata olla. Seda majanduslikku võimalust ka paraku pole, et osta ja vaaritada endale eraldi madalakalorilist sööki, sest pere eelarve on üsna kitsukene. Ja kui sa veel ise ei saa valida, mida koju osta, siis peabki sööma seda, mida on – mitte seda mida tahaks. Kaloritest rääkimata. Totaalset näljakuuri ma aga ei suuda üle elada.

Aktiivsest liigutamisest.

Kui 90% mu tööajast seisneb laua taga istumises, siis peamine liigutamise koht on kodus. Tööle ja koju sõidan paraku ikka mingi transpordivahendiga, olgu selleks auto või buss, sest jalgsi matkates pole mu päevas seda 2 täiesti vaba tundi, et seda ainult kõndimisele kulutada. Lisaks tähendab see näiteks, et ma peaksin hommikuti praeguse kella 6 asemel tõusma kell 5, et õigeks ajaks jalgsi tööle jõuda, ja see oleks ilmselgelt liig. Õhtul mehega poest läbi ja siis kodus süüa valmistama. Kui söök tehtud ja söödud, olen reeglina nii väsinud, et mingit tahtmist pole enam end kuhugi välja jooksma vedada. Muidugi on sellele veel  100 lisapõhjendust – pole kellegagi koos minna, iga-ilma-kindla-spordivarustuse muretsemine võtab rahakotist liiga suure tüki jnejne. Lisaks pole ma kindel, kuidas mu haiged liigesed selle ülekaaluga jooksmisele üldse vastu peavad…

Muidugi olen uurinud ka igasuguste trennide ja jõusaalide võimalusi, aga nende kuutasud on jällegi rahakoti jaoks vastuvõtmatud.

Muidugi mõistan ma, et kõik see eelnev on ainult põhjuste otsimine, miks midagi teha ei saa ja kui ikka tegelikult väga tahaks, küll siis saaks ja on ju muid võimalusi jnejne. Selles ju ongi küsimus, et kui väga ma tahan seda. Prioriteetides siis asi ju tegelikult. Et kas iseenda kehaga tegelemine on prioriteet nr 1 või on selleks midagi muud.

Ja nii ma mõistangi täiesti neid madalapalgalisi eesti naisi, kelle peamine elu seisneb töö ja kodu vahet asjatamises, nad on head koduperenaised ja head tööinimesed, aga nende endi jaoks jääb ehk aeg-ajalt mõni tasuta kultuuriline elamus. Ja nende tervisest räägitakse ainult arsti juures ja nad on meie ideaalides sellised rõõmsad ümmargused memmed, kes valmistuvad vaikselt ümmargusteks vanaemadeks saamiseks. Kas nad ka õnnelikud on, see ei huvita tegelikult kedagi…

Aga mingi variant iseendale meeldimiseks peab ju olema.

Muretsemine on hoolivuse näitaja

Eile õhtul näitas mu vend msn-is viimast pilti oma uuest soengust  ja ma ahmisin üllatusest õhku – kas tõesti on mu keskeas ontlikust pereisast vend nüüd ära päris pööranud ja punkariks hakanud? Sest pildilt vaatas vastu juustesse tavalise lahukoha asemel pikuti üle pea lai paljaksaetud riba ja mingi jutt seal keskel. Esmane ehmatus aga asendus kohe murega, sest sain aru, et see on hoopis haavaarm. Minu vennal selline arm! Minu venna peas selline arm!?! Mis ometi juhtus, kuidas nii, see ju peaaegu eluohtlik, miks ta ometi mulle sellest varem ei rääkinud jnejne – sada mõtet jooksis peast läbi. Vend rahustas mind küll kohe maha, aga mure jäi. Kui ta üks kord sellise koleda armi endale pähe sai, siis võib see ju ka järgmine kord juhtuda ja kes ütleb, et see järgmine kord sama õnnelikult lõpeb kui seekord?!!

Mind on üldse nimetatud viimasel ajal liigseks muretsejaks. Ma muretsen, kui mees liiga kauaks kaugemalt kojusõiduga maanteel on jäänud või kui mu lapsed pimedas öösel kusagilt kauemaks tulema jäävad või sugulane raske sünnitusega haiglasse viiakse või nagu näiteks nüüd – kui mu vend endale suure haavaarmi pähe “kukub”. Kuidas nad hakkama saavad, mis siis, kui midagi hullemat juhtub, mida ma saan teha, et neid aidata-toetada, kas ja kuidas neid aidata jnejne. Ma kaalun kõiki võimalusi, mis võib juhtuda ja ka kohe reaktsioone, kuidas üht või teist juhtumist vajadusel vältida või siis kuidas reageerida, mida on vaja teha.

Ma tean-tean, et muretsemine on kohati teiste inimeste elude “elamine” ja iseenesest see minu muretsemine ju teiste elusid mitte kuidagi kergemaks ega paremaks ei tee. Vaimu- ja sõnajõusse uskujad kindlasti väidavad, et oma muretsemisega võin ma oma lähedastele rohkemgi probleeme kaela “manada” kui tegelikult juhtub. Aga see kõik ei võta ära minu muret oma lähedaste ja mulle oluliste inimeste elukäigu õnnestumise üle. Ma tean ka, et kõige paremini õpitakse läbi kogemuste ja igaüks peab oma õppetunnid kätte saama, aga ometi ju tahaks, et neil ei peaks need õppetunnid nii rasked olema kui minul, kes ma oma kogemustest oskan ohtusid ehk paremini ette näha.

Õnneks olen ma selle muretsemise siiamaani suutnud suuresti iseenda hoida ning pole selle aktiivse pabistamisega oma lähedasi vast üleliigselt kurnanud. Pigem on mind sõbrad kohati isegi mittehoolimises süüdistanud, sest ma ei “istu neil iga päev seljas”. Teisalt tekkis mul küsimus enda jaoks – äkki ma ei peaks üldse muretsema? Äkki see on mingi minu enda pseudoprobleemide tekitamine ja tegelikult läheb kõik see elu omasoodu minu muretsemisest absoluutselt hoolimata?

Või on muretsemine väljund sellest, et ma hoolin ikkagi oma lähedastest? Mulle läheb korda, kui kui hästi/halvasti neil läheb, ma pole selle suhtes ükskõikne. Ja kui ma hoolin, siis minu hinnangul on seda hoolimist aeg-ajalt vaja ka välja näidata, sest meil kõigil on seda aeg-ajalt väga-väga vaja, et keegi meist hooliks. Et meie tegemised läheksid kellelegi korda ja keegi kasvõi natukenegi muretseks selle pärast, kuidas mul läheb. Kui kõik mu lähedased ja sõbrad on minu suhtes ükskõiksed, siis oleks ju väga kurb. Iseasi, kas selle hoolivuse väljundiks on muretsemine või peaks seda väljendama hoopis kuidagi muud moodi – lihtsa tähelepanu ja uudishimuga, kuidas mu lähedastel läheb. Lihtsalt olemas olles, kui neil mind vaja läheb… või ikkagi?

Kui minu käest ei küsita tähelepanu ja hoolivust, kas siis on väga vale seda välja näidata? Kas muretsemine on pealesunnitud hoolivus ja kust lähevad delikaatse hoolivuse ja lämmatava muretsemise piirid?

Ülim tagasihoidlikkus kui edevuse väljund

Igasugused äärmused on tihtilugu ehmatavad. Ometi ma aktsepteerin sellised ekstremiste, sest tegelikult ma kardan neid natuke ka. Et kui ta juba ühes suunas võib absoluutse äärmuseni minna, siis samastamisest lähtudes võib ta muutuda ühel hetkel ka täiesti risti vastupidises suunas, teise äärmuseni välja. Ja ma ju kunagi ei tea täpselt, millal see mulle ohtlikuks võib muutuda, eriti kui ma pean sellise inimesega lähedasemalt kokku puutuma. Ma ei oska maksimalistidega käituda. Õnneks täiesti absoluutse äärmuseni mingis suunas põhimõtetega inimesega ma pole veel ise isiklikult kokku puutunud. Vist. Vähemalt ma ei tea hetkel ühtegi konkreetset näidet tuua.

Teisalt olen siin endasse kaevumas ja et see oleks võimalikult objektiivne ning tulemusrikas tegevus, ei huvita mind antud teemade ja käsitluste puhul protsessi juurde maksimaalselt suure auditooriumi kaasamine. Nii sadomasohhistlik ma vist veel pole, et mulle pakuks naudingut oma räpasema poole väljakiskumine võimalikult suure hulga inimeste ees. Ma lihtsalt kardan seda, selle kamba reaktsioone, seda kividerahet. Lisaks pole ma veendunud, et suurem seltskond mu vigade paranduse jaoks efektiivsem oleks kui väike, aga seda kindlam, järeleproovitud ning teada-tuntud auditoorium.

Aga millest siis tuleneb see, et ma ikka ja jälle päeva jooksul siia kiikan, vaatamaks, kas lisaks praegustele asjatundlikele lugejatele-kommenteerijatele siia ka uusi ütlejaid on lisandunud? Kas see on nüüd siis puhas edevuse väljund, et tegelikult ma oma sügavas sisemuses ikka tahan, et mu siinne tegevus kellelegi silma jääks? Suure tõenäosusega tähendab see minu suutmatust kirjutada ainult iseendale, mis minu edevat olekut ning pidevat ebakindlust arvesse võttes pole üldse imekspandav. Mulle on vaja kellegi teise nõuannet, tähelepanekut, suunamist, kasvõi paarisõnalist kinnitust, et jah, ma liigun õiges suunas, jah – see on oluline, mida ma teen, isegi kui see on oluline ainult mulle endale. Ma ei usalda iseennast niipalju, et tunnistaksin iseennast oma parimaks nõuandjaks. Ja see pole ka üldse imekspandav, kui ma hakkaks oma senises elus tehtud vigu üles lugema.

Nüüd olengi siis dilemma ees – ühelt poolt oleks väga vajalik oma edevust maha suruda, võimalikult igavalt ning väheatraktiivselt siinset blogi pidada, endas seda nii palju kiidetud tagasihoidlikkust arendades. Ma tahaks tõesti olla tagasihoidlikum kui seni, sest just oma esinemis- ja tähelepanuvajaduse ehk siis edevuse tõttu olen ma elus palju rumalusi teinud. Seega – harjutan endas tagasihoidlikkust. Aga kus on see piir, kusmaalt see muutub ülimaks tagasihoidlikkuseks, kusmaalt  muutub see tagasihoidlikkuse omakorda tähelepanu tõmbamise vahendiks – a la vaadake kõik, kui ülimalt tagasihoidlik ma olen, kui eriline ma olen…? Kas tagasihoidlikkuse ülimaks piiriks on ainult keset kõrbet üksikusse koopasse elama-asumine? Sest minu hinnangul mind ümbritsev kaasaegne ühiskond ei lase ühelgi indiviidil siinsamas olla täiesti tagasihoidlik. Sind kistakse ikkagi mingite inimeste, nende hinnangute-hoiakute keskele, neid on praktiliselt võimatu ignoreerida, sind sunnitakse elama, olema ja tegutsema. Tagasihoidlikkus on midagi äärmiselt ebakohast, ajast lootusetult mahajäänut ning isegi ehk progressi pidurdav nähtus. Seetõttu ongi seda parimate kavatsustega rakendatud läbilöögivõime teenistusse – tagasihoidlkkusest on samuti tehtud müügiartikkel, sellega pääseb esile, areenile, ja mida ekstreemsem sa oled, seda rohkem sa välja paistad. Ehk – mida tagasihoidlkum, seda edevam.

Nonsenss. Absurd. Ma tõesti ei oska olla tänapäeval tagasihoidlik, ilma edevuseta. Samas peaks see ju võimalik olema.

Rahuldus enesepiinamisest?

Oma esimesi siinseid postitusi jälgides hakkasin end lisaks eelnevale süüdistama ka vaimses ja hingelises sado-masohhismis. Kuidas muud moodi seletada seda vabatahtlikku enesepiinamist, et võimalikult sügavalt urgitseda enda ebameeldivamas pooles, teades ja tundes, kuidas selline tegevus täiesti füüsilist piina teeb? Või pole tõesti muud võimalust sellest sisemisest saastast vabanemiseks kui seda terava analüüsinoaga kogu aeg veriselt torkida ja urgitseda, äkki saab lõpuks sellest ka lahti? Või olen ma tõesti nii paadunud, et sellise vaimse ja hingelise urgitsemise peale valatud pisarajõedki mind päriselt terveks ei ravi, see oleks ainult ajutine meelemuutus ning tegelikult aitaks ainult mind korralikult ja kõike shokeerivalt läbiraputavad ning traagilised väljalõike-operatsioonid?

Muuseas muutsin ära käesoleva postituse algse pealkirja – Sado-maso? – sest kuidagi on mu blogi üles korjatud ka blogipuusse, kuigi mina pole seda kuhugi kirja pannud ega mingit valideerimist ega kinnitamist teinud. See aga tähendab, et siia võivad sattuda blogipuu kaudu muuseas ka igasugused jobud…, mis iseenesest nende totaalselt jobulike kommentaaride peale ehk ainult rahuldaks veel mu sado-masohhistlikke vajadusi?

Ma siiralt loodan, et ei. Et suudan oma edevust vähemalt siin tagasi hoida ja maksimaalselt peidus püsida. Pean vist jälle blogipuusse kirja saatma, et nad mind sealt ära koristaksid.

Ja siis ma pean veel kirjandust juurde uurima, et mis sellisele sado-masohhistlikule eneseanalüüsi teele minnes mind ees ähvardab ehk mis on minu perspektiiv – kas lõpetan hullumajas või lõhkilõigatud käsivartega või riputatakse mind järjekordselt kuhugi avalikku häbiposti… või äkki pole see ikkagi nii lootusetu tegevus, see oma sisemise kaevu puhtaks rookimine? Kui päris puhtaks ei saa, siis ehk puhtamaks ehk natuke ikka?

Isegi päriselus ei saa vist ühtegi kaevu täiesti steriilselt puhtaks. Huvitav, kas on olemas vigadeta inimest?

Kui halb ma siiski siis olen?

Ma tean, et on halb toon pealkirjas küsimusi püstitada, aga ometi on selle blogi peamine eesmärk selgeks saada, kui halb inimene ma siis tegelikult ole ja kui ei küsi, siis ei saa ju ka vastust.

Ma ju tegelikult ei tea, mis on mu nõrkuste põhjuseks, kust need on alguse saanud ja miks just selliseks kujunenud nagu ma täna olen.

Kui nüüd endale ausalt otsa vaadata, siis mida ma leian endal hetkel viga olevat:

-ma ei usu õieti mitte millessegi ega mitte kellessegi

- ma põen endiselt jubedasti oma välimuse pärast

- ma solvun liiga kergesti iga väiksemagi ebameeldiva kommentaari peale minu kohta

- ma peaaegu ei kannata kriitikat iseenda suhtes

- ma olen kohati jube laisk

- ma olen kohati liiga ülbe ja üleolev

- ma kipun tihti valima kergema vastupanutee, mis ei anna maksimaalset tulemust

- ma kipun valetama

- ma kipun asju edasi lükkama, eriti ebameeldivaid asju. Tihti nii kaugele, et neid ei saagi enam ära teha.

- ma ei suuda vabandada, kui on tegemist tõsise eksimusega. Pisieksimuste vabandustega pole mul mingeid probleeme.

- ma ei oska inimestest lugu pidada lihtsalt selle pärast, et nad on sellised nagu nad on. Ma olen üldiselt väga lugupidamatu.

- ma kipun silmakirjatsema

- ma olen arg

- ma olen üsna rumal ja küündimatu

- ma olen hoolimatu nii inimeste kui asjade suhtes

- ma olen kergemeelne ja ei viitsi süveneda

- ma kahtlen praktiliselt absoluutselt kõiges

- ma olen positiivsetest emotsioonidest väga tõsises sõltuvuses

- ma ei oska vist armastada…

- ma olen täiesti ebamoraalne

- ma olen tapnud inimesi

- ma olen petnud abielu

- ma olen himustanud võõra vara

- ma olen kade ja armukade

- ma olen väljapressija

- ma olen inimestega manipuleerija

- ma kipun süüd teiste kaela veeretama

- ma ei taha vabatahtlikult võtta vastutust

- ma olen täiesti ebajärjekindel

- …

Jätkan seda rida pärastpoole ja kõik teised võivad seda ka jätkata… Huvitav, kas minus mida vastukaaluks positiivset ka on või olengi totaalselt pahelisusele allutatud hukkunud hing?

Miks just kaev?

Kaev on minu jaoks väga mitmetähenduslik mõiste.

Kaev on allikas, kust ammutada endale värskendust.

Kaevust joodav sõõm võib mõnikord päästa elu.

Kaevu saab vajadusel peitu pugeda.

Kaevus on oma elu – taimed, loomad, putukad, vesi, õhk ja mõnikord ka killuke päikest.

Kaev on sügav ja salapärane ja lõpmatu uurimisallikas.

Kaevu on vaja aeg-ajalt puhastada (räägib vanarahvas).

Kaevu toidab allikas, mis tuleb sügavalt-sügavalt seest.

Kaev võib hirmutada, olles põhjatu.

Kindlasti midagi veel, mis kohe meelde ei tule.

Aga eelkõige tahan tegeleda siin kaevuga minus endas. Selle allikate ja väljundite uurimisega. Ja ehk saan siia kaevu põhja matta ka mõne mu sügavaima saladuse, lootuses, et mitte keegi seda siit kunagi välja ei kaeva.