Üha suurema osa minu igapäevastest kadedushoogudest on seotud teiste naistega. Nende minust ilusamate, nooremate ja igas mõttes konkurentsivõimelisemate peale kui mina. Kusjuures ma tean väga hästi neid vanusega kaasnevaid plusse, millest ehk mõni ka minuga kaasas käib. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid ikka nendest miinustest, sest hoolimata sellest, et positiivne eluhoiak ning enese väärtuslikkusest arusaamine kuulub aastatega tuleneva elutarkuse juurde, ei saa üks lahtiste silmadega naisterahvas mööda vaadata sellest ebameeldivast, mida aastad juurde toovad.
Eelkõige on see kadedus seotud muidugi puht füüsilise poolega. Hoolimata oma kehaga üsna heast läbisaamisest tuleb ennast peeglist vaadates ausalt tunnistada, et pole minu figuuris enam seda nõtkust ning just noorus-spetsiifilist saledat joont, mida noortel. Lihased on küll veel prinkis, aga siit-sealt hakkavad juba natuke lõtvuma. Nahk näiteks kätel pole enam nii sile ja elastne kui noortel, isegi kreemitamine ei aita. Silmade ümber on tulnud püsivad sügavad naerukurrud, mis ei kao mingisuguse massaazhi ega kreemiga. Põsed ja silmalaud kipuvad allapoole vajuma. Ma ei jõua enam teha niipalju kui noorena, niipalju joosta, niipalju puht füüsiliselt kergematki koormust taluda. Mu keha on sisemuselt räsinud haigused. Iga hoolimatus oma keha suhtes, olgu selleks rämpstoit või liigsed alkoholigrammid annavad kohe välimuses tunda. Mu liigesed ei paindu enam niipalju kui varem.
Jah, ma ju tean, et olen selle keha ise praeguse seisundini viinud ja ega polegi kedagi teist “süüdistada” peale iseenda. Ja see tegelikult ongi kõige hullem. Kui avalikkus kogu aeg rõhutab, kui oluline on hea, sale, prink ja füüsiliselt tippvormis olev keha, vanusest sõltumata (a la Madonna vms), siis rõhub see väline sund veelgi enam mu süütundele ja minus tõstab pead paanika, kuhu poole peaks nüüd jooksma, et end paremasse vormi saada. Kui ma oma füüsisega ei tegele, olen ma laisk, hoolimatu, mugav je veel ei tea mida kõike.
Kõige enam on see füüsilise atraktiivsuse vähenemine tunda andnud igapäevases konkurentsis vastassugupoole tähelepanu nimel. Midagi pole teha, pean tunnistama, et meeste silmad peatuvad tunduvalt pikemalt ja sagedamini mu supervormis noore pringi naiskolleegi kehal kui minu omal. Nojah, eneselohutuseks võin ju öelda, et kui neil sisulist abi on vaja, pöörduvad nad välimusest hoolimata eelkõige ikkagi minu poole, aga see on ainult eneselohutus, ei midagi muud. Ja kui ma seal kõrval näen neid meeste mööda mitte-minu-keha-libisevaid paitavaid pilke ning tunnetan füüsilist pinget mitte minu, vaid kõrvalseisva noore neiuga, siis tunnen ma end ebameeldivalt. Mõistusega võttes on kõik korras, aga alateadvuslik emane naine minus uriseb kadedusest – miks ei võiks kogu tähelepanu olla minul? Sest ma tean, et isegi kui ma oleksin sama heas füüsilises vormis, siis seda värskust, nõrkust ja prinkust minuvanuses naises ikkagi enam pole, mis paarkümmend aastat nooremates. Kusjuures üsna ülekohtuselt paljud noored naised seda tähelepanu ei suuda nautidagi…
Eriti teravaks läheb kontrast muidugi sellistest kohtades, kus ihu rohkem paljastatakse, olgu selleks siis ööklubi või spordisaal või rannaplaazh. Midagi pole teha, sellises kohas on targem minuvanuse kehaga hoida võimalikult madalat profiili, mitte enam trügida esiritta või siis teha nägu, et ma ei pane tähele endale suunatud imestavaid pilke – mida “selline” siin küll teeb? Vaadaku, missugune ta välja näeb või mida ta endale selga ajab! Kas see aga tähendab, et ma peaksin need kohad enda jaoks välistama või tegema nägu, et ma ei näe, ei hooli, mul ükspuha? Aga ma ju pole pime ega tuim tükk…
Ja kui ma seksin mehega, siis järjest enam küsin ma enda käest – miks ta eelistab minuvanuse kogemusi värskele, noorele, uuele kehale ja kogemusele? Kui kaua ma veel olen konkurentsivõimeline, ilma muutumata naeruväärseks iga hinna eest noorusliku füüsise säilitamisel? Millal ma pean konkurentsis kõrvale astuma?
Lisaks füüsilisele kadedusele olen ma õige natuke kade noortele ka selles suhtes, et nende jaoks on kõik võimalused veel avatud ja ees, minu jaoks aga juba lootusetult möödas. Muidugi võiks teha ükskõikse näo ning katsetada kõiki asju, mida nooredki, ometi vaadatakse minuvanuse naise katsetustele hoopis teise pilguga kui noorte omadele. Kihnu memm käis ka langevarjuga hüppamas, aga ma pole kindel, mis eesmärgil ta seda tegi – ehk lihtsalt selleks, et olla võimalikult palju koos oma pere noortega…
Ma ei oskagi endale öelda, kas see naiste põlvkondade vaheline kadedus on tavaline või ma lihtsalt julgen seda välja öelda. Ja ma tõesti ei tea veel, kuidas sellest üle saada. Esialgu tean ainult, et mõistus aitab mind – aitab mõista, aitab ennast sundida paremasse vormi, aitab aru saada meeste ihadest ja valikutest, annab oskuse leppida selle vananemisega, millega mu sisemine loomus veel leppida ei taha. Mis hetkest algab väärikas vananemine? Kuidas üle saada sellest kadedusest?
