Armumine kui psüühikahäire

Aita Keerberg kirjutas laupäevases Eesti Päevalehes nii:

“/-/Enamasti me teame, et keegi ei saagi meid täielikult mõista, aga kriisiajal tundub see eriti valuline. Ja seepärast otsitakse mõistmist kuskilt mujalt. See võib viia alkoholi või juhusuheteni – mis on neurootiline seiklemine lihtsalt selleks, et inimesel ei oleks nii ebamugav ja halb, see on põgenemiskäitumine. Ja kui inimesel on pinged väga suured, siis on väga kerge kujunema ka armumine kui süüdimatu seisund.

•• …te nimetate süüdimatuks seisundiks seda, millele on pühendatud nii suur osa meie kirjandusest ja kunstist?

Sest sellest on, mida kirjutada. Eks see armumine ole üks suur segadus inimese peas. See on tegelikult pealisehitis ja üks ilus lugu, et ei oleks nii, et inimene looma kombel lihtsalt ajab teist taga ja saab järglasi – nii kena on mõelda, et see kõik on üks suur ime. Aga paljud armumised, mida inimesed kaitsevad kui pühadust, on tegelikult neurootilised reaktsioonid, stressist läbipõlemise kaasnähud./-/”

Ma nüüd ei teagi, milliste tunnuste alusel teha vahet tõelisel armumisel ja stressist läbipõlemisel. Viimati mulle väga meeldis armuda ja mitmed mu tuttavad on viimasel ajal väljendanud arvamust, et oh, küll tahaks kasvõi paar korda aastas armuda – see hoiab inimese vaimu- ja tundeelu erksa, ei lase ära manduda. Silmad säravad, maailm tundub hea ja energiat jätkub 100 asja tegemiseks…

Teisalt tunnistan, et mulle on tuttav ka see nn põgenemistegevusena armumine. Üks mu väga hea tuttav meesterahvas harrastab sellist armumist nii keskmiselt iga paari aasta tagant, võttes väga tõsiselt rajalt maha järjekordse naisterahva. Iga kord loodab see mees muuseas, et just seekordne armumine aitab tal lõpetada senise elu õudukad (koormas peresuhe, haige laps, 48-tunnised tööpäevad jnejne), et ometi on ta leidnud naise, kelle pärast ta suudab kõik oma senised ahelad purustada ja vabana elu lõpuni elada… Ja ometi lendab see suur armumine järjekordse krahhi otsa, sellele järgneb pool aastat nuttu ja hala lähimate sõprade kaenlas, et siis jälle mõni aeg vanamoodi edasi elada.

Selline keeruline asi siis see armumine. Ise mäletan, kuidas üks mu kunagine suur armastus saatis mulle sõnumi – Ma ei uskunudki enam, et ma selleks üldse veel suuteline olen. Maailm on jälle värve täis.

Tüüpiline psüühikahäire?

Et kui sa julged kilgates silme särades öelda, et ma olen niiarmunud, nii-nii-niiiiiiii armunud…, et siis peaks tõsiselt selle inimese vaimutervise pärast muret hakkama tundma?

Ma nüüd kohe isegi ei tea, et kas ma julgen enam armuda, et kui tunnen, et keegi imearmsaks hakkab muutuma, et siis peaks nagu kiiremas korras aja psühhiaatri juurde broneerima?

Ausõna, mina ei tea.

Kas võidelda või anda alla?

Juba mitmendat nädalavahetust tabab mind korralik paanika ja vastumeelsus töölemineku suhtes. See on sellisel tasemel vastumeelsus, mis hakkab iga hinna eest otsima põgenemisvariante, kuidas tööle minekust pääseda – et äkki jääks haigeks (no mingi nädalakese saaks praeguse üldolekuga perearsti käest küll välja kaubelda) või äkki leidub mingi muu väljapääs? Mõistus küll ütleb, et rahakott ei luba mul mitte mingi hinna eest haigeks jääda, sest järgmine palkki on juba vähemalt kolmekordselt ära planeeritud ja praegune haiguspäevade süsteem lööks sinna lootusetu augu sisse. Samuti ütleb mõistus, et sellest paanikast tuleb üle saada, et ma ise valisin endale selle töö suuresti just sellepärast, et oleks huvitav töö ja stabiilne sissetulek ja need on mul ju iseenesest olemas ja just stabiilsus annab mulle võimaluse tegeleda töö kõrval nende asjadega, mis mulle muidu tasakaalu ja rahuldust pakuvad. Pole tööd, pole raha, pole ka rahuldust. Nii räägib mõistus.

Aga kogu mu sisemine olemus karjub ja protesteerib tööle mineku vastu, sest sealne õhkkond on mind üsna lühikese aja jooksul muutnud täiesti paranoiliseks. Mu enesehinnang on langenud miinus 100-ni, ma ei usalda end enam milleski, hirm lihtsamagi tööülesande täitmisel läbi põruda välistab igasuguse katsetusegi õnnestumiseks. Pidev valmisolek enesekaitseks ja eneseõigustuseks võtab peaaegu kogu mu emotsionaalse jõu tööpäevast, mingisugusest keskendumisest ning uute ideede genereerimisest ei saa juttugi olla.

Mu kodune vajadus sinna oma tööl käimise eest peitu pugeda on ilmselge kompensatsioonimehhanism, põgenemine probleemi lahenduse eest. Lahenduse eest, mida mul pole, mida ma ei oska ega suuda lahendada. Kodus ma vähemalt valitsen mingilgi määral olukorda, mu suhtlusring on mind toetav ja positiivne, mu ülesanded, millega tegelen, on mulle jõukohased ja isegi täiesti tundmatute asjadega jõudu proovides ma ei pelga läbikukkumist, sest sellest ei kuku maailm kokku. Ma saan suuresti ise valida oma tööde tegemise rütmi, aja ja koha ja mul pole pidevat hirmu vaimse mõnitamise, alandamise ning läbikukkumise ees.

Huvitav, kas ma siis tõesti nii hirmsasti pelgan tööalast läbikukkumist, mis varem või hiljem lõppeb selle töökohaga töösuhte lõpetamisega? Siis olen ma jälle nelja tuule poole valla ja ma absoluutselt ei tea, kuhu minna või mida edasi teha. Ebakindlus oleks ikka üsna totaalne…

Seega olen nüüd dilemma ees – kas võidelda oma olukorra ja positsiooni pärast töökohal ning saada sellega kaasa pidev totaalne stress, koolitada endas välja seni mulle olemuslikult vastuolevad negatiivne agressiivsus, pugemine, lipitsemine, valetamine ja alatus, sest nende omadustega pääseb siin üsna kenasti edasi… või anda alla, lasta asjadel minna omasoodu ning ühel hetkel siit majast lihtsalt minema kõndida? Kas ma olen siis liiga kergelt alla andnud? Kui kaua ma peaksin võitlema oma koha eest, kaua ma peaksin end kellelegi tõestama, ilma et ma tunneksin end pärast süüdi, et andsin liiga kergesti alla? Mis siis, kui need nn võitluslikud omadused muutuvadki mulle armsaks ja omaseks, kui pean neid päevast päeva kasutama, sest ilma nendeta pole võimalik siis inimväärsust säilitada ja normaalselt tööd teha? Ehk ma lihtsalt olengi siiamaani olnud selline õrnuke sininilmne lilleke, kes on lasknud end elul juhtida ning kel oleks nüüd viimane aeg muutuda normaalseks, oma elu ise juhtivaks,  tänapäevaseks reaalses elus elavaks inimeseks, kes iseenda ellujäämise nimel on nõus marssime üle teiste inimeste.

Ehk ongi aeg muuta oma elu senine paradigma ning unustada kõik see, mida olen endas senini kultiveerinud. Nagu eelmistestki kirjutistest näha, pole see just eriti suurepäraste isikuomaduste ja tulemusteni viinud…