Igasugused äärmused on tihtilugu ehmatavad. Ometi ma aktsepteerin sellised ekstremiste, sest tegelikult ma kardan neid natuke ka. Et kui ta juba ühes suunas võib absoluutse äärmuseni minna, siis samastamisest lähtudes võib ta muutuda ühel hetkel ka täiesti risti vastupidises suunas, teise äärmuseni välja. Ja ma ju kunagi ei tea täpselt, millal see mulle ohtlikuks võib muutuda, eriti kui ma pean sellise inimesega lähedasemalt kokku puutuma. Ma ei oska maksimalistidega käituda. Õnneks täiesti absoluutse äärmuseni mingis suunas põhimõtetega inimesega ma pole veel ise isiklikult kokku puutunud. Vist. Vähemalt ma ei tea hetkel ühtegi konkreetset näidet tuua.
Teisalt olen siin endasse kaevumas ja et see oleks võimalikult objektiivne ning tulemusrikas tegevus, ei huvita mind antud teemade ja käsitluste puhul protsessi juurde maksimaalselt suure auditooriumi kaasamine. Nii sadomasohhistlik ma vist veel pole, et mulle pakuks naudingut oma räpasema poole väljakiskumine võimalikult suure hulga inimeste ees. Ma lihtsalt kardan seda, selle kamba reaktsioone, seda kividerahet. Lisaks pole ma veendunud, et suurem seltskond mu vigade paranduse jaoks efektiivsem oleks kui väike, aga seda kindlam, järeleproovitud ning teada-tuntud auditoorium.
Aga millest siis tuleneb see, et ma ikka ja jälle päeva jooksul siia kiikan, vaatamaks, kas lisaks praegustele asjatundlikele lugejatele-kommenteerijatele siia ka uusi ütlejaid on lisandunud? Kas see on nüüd siis puhas edevuse väljund, et tegelikult ma oma sügavas sisemuses ikka tahan, et mu siinne tegevus kellelegi silma jääks? Suure tõenäosusega tähendab see minu suutmatust kirjutada ainult iseendale, mis minu edevat olekut ning pidevat ebakindlust arvesse võttes pole üldse imekspandav. Mulle on vaja kellegi teise nõuannet, tähelepanekut, suunamist, kasvõi paarisõnalist kinnitust, et jah, ma liigun õiges suunas, jah – see on oluline, mida ma teen, isegi kui see on oluline ainult mulle endale. Ma ei usalda iseennast niipalju, et tunnistaksin iseennast oma parimaks nõuandjaks. Ja see pole ka üldse imekspandav, kui ma hakkaks oma senises elus tehtud vigu üles lugema.
Nüüd olengi siis dilemma ees – ühelt poolt oleks väga vajalik oma edevust maha suruda, võimalikult igavalt ning väheatraktiivselt siinset blogi pidada, endas seda nii palju kiidetud tagasihoidlikkust arendades. Ma tahaks tõesti olla tagasihoidlikum kui seni, sest just oma esinemis- ja tähelepanuvajaduse ehk siis edevuse tõttu olen ma elus palju rumalusi teinud. Seega – harjutan endas tagasihoidlikkust. Aga kus on see piir, kusmaalt see muutub ülimaks tagasihoidlikkuseks, kusmaalt muutub see tagasihoidlikkuse omakorda tähelepanu tõmbamise vahendiks – a la vaadake kõik, kui ülimalt tagasihoidlik ma olen, kui eriline ma olen…? Kas tagasihoidlikkuse ülimaks piiriks on ainult keset kõrbet üksikusse koopasse elama-asumine? Sest minu hinnangul mind ümbritsev kaasaegne ühiskond ei lase ühelgi indiviidil siinsamas olla täiesti tagasihoidlik. Sind kistakse ikkagi mingite inimeste, nende hinnangute-hoiakute keskele, neid on praktiliselt võimatu ignoreerida, sind sunnitakse elama, olema ja tegutsema. Tagasihoidlikkus on midagi äärmiselt ebakohast, ajast lootusetult mahajäänut ning isegi ehk progressi pidurdav nähtus. Seetõttu ongi seda parimate kavatsustega rakendatud läbilöögivõime teenistusse – tagasihoidlkkusest on samuti tehtud müügiartikkel, sellega pääseb esile, areenile, ja mida ekstreemsem sa oled, seda rohkem sa välja paistad. Ehk – mida tagasihoidlkum, seda edevam.
Nonsenss. Absurd. Ma tõesti ei oska olla tänapäeval tagasihoidlik, ilma edevuseta. Samas peaks see ju võimalik olema.
