Oskus olla ilma pideva lobisemiseta

Tean, et alljärgneva teema-arenduse võivad mõned inimesed kohe kategoriseerida absoluutselt mõttetuks jamaks. Sellegipoolest – justnimelt sellest ongi ju jutt – lobisemisest ja vaikusest!

Tabasin end hiljuti nimelt märkavat, et ma ei oska üldse kuulata. Ei oska kuulata teisi inimesi. Ja tegelikult on selle põhjuseks mitte mitte-oskamine oskuste mõttes, vaid justnimelt asjaolu, et kuuldes ja proovides kuulata seda, mis ümberringi toimub, räägin ma samaaegselt kogu aeg sisemiselt iseendaga. Seda võib nimetada mõtlemiseks, analüüsimiseks, ümbritseva peegeldamiseks, milleks iganes. Fakt on aga see, et paralleelselt toimub mitu aktiivset tegevust ja tuleb endale ausalt tunnistada, et tunduvalt tugevam ning seetõttu ka olulisem tundub iseenda jaoks ju ikka see, mida mina arvan, mõtlen kuuldust-nähtust. Kõik väline saab minu sisemusest kohe vastureaktsiooni ning kahjuks/õnneks on see enamasti sõnaliselt väljendatud. See pidev dialoog, diskussioon iseendaga kurnab aga inimese niigi piiratud siseressursse ning seetõttu ei suuda me enamasti välisele adekvaatselt reageerida.

Enamuse inimeste jaoks on see oma seisukoha, hinnangu kujundamine väljas tuleva vastu kõige olulisem. Nad on nagu pidevas kaitsepositsioonis, olles kogu aeg valmis välisele aktiivselt reageerima, vastu astuma. Nad ei oskagi muud moodi olla kui reageerimata, sest – no kuidas siis teised teavad, et asi mulle üldse kohale jõudis? Nad tegelevad enamasti kogu aeg iseendaga, kuigi väliselt võib tunduda, et nad väga aktiivselt hoolivad ümbritsevast, sest nad annavad kogu aeg mingit tagasisidet. Ometi ei tähenda see minu jaoks, et need reageeringud ka inimese sisemusele kuidagi mõjuvad. Enamus välisest libiseb neist üle ja tegelikult nad oma sisesügavuses üldse ei reageeri nii aktiivselt, kui välja paistab.

Ma ise aga tunnetasin ühel hetkel, kuidas see pidev sisediskussioon mind välise vastuvõtmisel häirima hakkab. Ma ei suuda keskenduda sellele uuele, vaid automaatselt hakkab tööle mõistus, mis analüüsib, otsib vastu/poolt/erandeid/vigu/plusse jnejne. Ja seejärel muidugi järgmise sammuna, kuidas ma end nüüd kohe-kohe väljendama hakkan.

Olen kusagilt lugenud, et inimese tõelise arengu peamiseks eelduseks on just selle sisedialoogi vaibumine. Mitte vähem või rohkem vägivaldne vaigistamine, vaid just jõudmine selle staadiumini, kui sa ise jääd sisemiselt vait. Nagu luuletajadki on öelnud – kõik on nii vaikne, mu ümber ja mu sees. Sisemine vaikus – millal ma seda viimati kogesin??? Seda erilist sisemist kirgastumist, kui on sisemist vaikust võimalik tunnetada lausa füüsiliselt valgusküllase tühja ruumina?

Meie sisedialoogi võivad muuseas vaigistada ka väga tugevad ja erilised välistegurid nagu väga tugev emotsioon (nn tunded löövad üle pea) või väga vägev teine mõistus, mis annab meile ühel hetkel nii palju ja nii olulist välisinformatsiooni, et ilma sisemise vaikuseta me lihtsalt ei suudaks seda vastu võtta.

Samas on keegi öelnud, et hullumajja sattuvadki enamasti need inimesed, kelle jaoks sisedialoog muutub kordades olulisemaks ja tugevamaks kui väline. Samuti väidetakse, et miks inimesed üksi olles peast segi pööravad – “süüdi” on justnimelt seesama sisedialoog, mida inimene ise enam kontrollida ei suuda, tal pole võimalusi oma sisedialoogi tulemusi väliste kontaktide kaudu kontrollida, testida.

Kindlasti on vaieldav, missugune roll sisemisel vaikusel ja sisedialoogi intensiivsusel on inimese õppimisprotsessi juures. Ma võtan uusi teadmisi vastu tunduvalt efektiivsemalt, kui ma keskendun sellele uuele, välisele, kui mu sees on vaikus, mida antud kontekstis võiks ka ehk nimetada sisemiseks “tühjuseks”, mida siis uuega täita. Teisalt väidavad targad lektorid, et uue omandamine on eriti efektiivne, kui inimene suudab luua seoseid seni-omandatuga, mis aga eeldab ju just aktiivset sisedialoogi, pidevat analüüsi iseendas, et mida ma sellest uuest arva, kas ja kuidas see üldse sobitub minu senise sisepagasiga jnejne. Arvata on, et selle omandamise viisi puhul on oluline ka lisanduva info olemus, on need faktid või näiteks suhteseosed.

Ma usun, et selle sisemise vaikuseni on võimalik jõuda siis, kui ilma uut aktiivselt juurde analüüsimata on inimene jõudnud oma sisemise, juba olemasoleva info analüüsiga ning nö setitamisega nii kaugele, et tema jaoks on seosed selged ja vastuvõetavad ehk inimene on saavutanud sisemise tasakaalu ja rahu. Selleni jõudmine aga eeldab omakorda teatavat keskkonda (vaikust, vähe uut ümbritsevas), võimalust ja oskust süveneda oma sisemaailma, samuti eesmärgipärast tegevust, et mitte suurendada segadust, vaid hoopis saavutada vaikust ja rahu.

Ma tahaks olla sisemiselt kuss. Mäletan oma elust mõnda sisemise vaikuse hetke ja need on olnud imeliselt head. Kuidas aga nendeni uuesti jõuda, ma küll hetkel ei tea.