Aita Keerberg kirjutas laupäevases Eesti Päevalehes nii:
“/-/Enamasti me teame, et keegi ei saagi meid täielikult mõista, aga kriisiajal tundub see eriti valuline. Ja seepärast otsitakse mõistmist kuskilt mujalt. See võib viia alkoholi või juhusuheteni – mis on neurootiline seiklemine lihtsalt selleks, et inimesel ei oleks nii ebamugav ja halb, see on põgenemiskäitumine. Ja kui inimesel on pinged väga suured, siis on väga kerge kujunema ka armumine kui süüdimatu seisund.
•• …te nimetate süüdimatuks seisundiks seda, millele on pühendatud nii suur osa meie kirjandusest ja kunstist?
Sest sellest on, mida kirjutada. Eks see armumine ole üks suur segadus inimese peas. See on tegelikult pealisehitis ja üks ilus lugu, et ei oleks nii, et inimene looma kombel lihtsalt ajab teist taga ja saab järglasi – nii kena on mõelda, et see kõik on üks suur ime. Aga paljud armumised, mida inimesed kaitsevad kui pühadust, on tegelikult neurootilised reaktsioonid, stressist läbipõlemise kaasnähud./-/”
Ma nüüd ei teagi, milliste tunnuste alusel teha vahet tõelisel armumisel ja stressist läbipõlemisel. Viimati mulle väga meeldis armuda ja mitmed mu tuttavad on viimasel ajal väljendanud arvamust, et oh, küll tahaks kasvõi paar korda aastas armuda – see hoiab inimese vaimu- ja tundeelu erksa, ei lase ära manduda. Silmad säravad, maailm tundub hea ja energiat jätkub 100 asja tegemiseks…
Teisalt tunnistan, et mulle on tuttav ka see nn põgenemistegevusena armumine. Üks mu väga hea tuttav meesterahvas harrastab sellist armumist nii keskmiselt iga paari aasta tagant, võttes väga tõsiselt rajalt maha järjekordse naisterahva. Iga kord loodab see mees muuseas, et just seekordne armumine aitab tal lõpetada senise elu õudukad (koormas peresuhe, haige laps, 48-tunnised tööpäevad jnejne), et ometi on ta leidnud naise, kelle pärast ta suudab kõik oma senised ahelad purustada ja vabana elu lõpuni elada… Ja ometi lendab see suur armumine järjekordse krahhi otsa, sellele järgneb pool aastat nuttu ja hala lähimate sõprade kaenlas, et siis jälle mõni aeg vanamoodi edasi elada.
Selline keeruline asi siis see armumine. Ise mäletan, kuidas üks mu kunagine suur armastus saatis mulle sõnumi – Ma ei uskunudki enam, et ma selleks üldse veel suuteline olen. Maailm on jälle värve täis.
Tüüpiline psüühikahäire?
Et kui sa julged kilgates silme särades öelda, et ma olen niiarmunud, nii-nii-niiiiiiii armunud…, et siis peaks tõsiselt selle inimese vaimutervise pärast muret hakkama tundma?
Ma nüüd kohe isegi ei tea, et kas ma julgen enam armuda, et kui tunnen, et keegi imearmsaks hakkab muutuma, et siis peaks nagu kiiremas korras aja psühhiaatri juurde broneerima?
Ausõna, mina ei tea.
september 1, 2009, 5:54 p.l.
kui sa oled tõesti võimeline tahtlikult mitte armuma, siis jäta tõesti armumata, tahtsin esimese hooga öelda.
mida tugevam erutus, seda vähem mõistusepärane, nagu joove.
aga eks ole seegi nii ja naa.
mina tunnistan täiesti ausalt, et olen armunudpeast täitsa ebaadekvaatne. a see läheb mööda, selline seisund ei ole pikaajaline. see tuleb täiesti ootamatult ja ei allu mõistuse kontrollile – mamõtlen tundetulv. kuidas ma aga käitun, seda annab sättida. ei torma lahutama, tihti ei näita yldse midagi välja “objektile”.
depreka profylaktikaks igati hea ju.
aju ainevahetuse põhjal on täiesti pädev väita, et eufoorne armumine (see hoog, mitte armastus kui kestev liittundmus) on keemiliselt normist hälbiv, seega häitunud psyyhiline seisund. iga suurem erutus on ju häire
september 4, 2009, 5:16 p.l.
Minule tundub, et see psühholoog ei aja mitte kõige targemat juttu. Kui ma õieti mäletan, siis aastaid tagasi arvasin temast sama. Nüüd aastatega peaks inimene targemaks saanud olema, aga vist pole seda juhtunud.
Olgu peale, et armumine maailmapildi sassi lööb, ei nimetaks mina seda küll nii nõmedalt- psüühikahäire või mis tal seal oli, stressist läbipõlemise tagajärjeks. Mingu ta sinna, kus päike ei paista…
Mina tahaks küll veel armuda…
september 8, 2009, 5:29 e.l.
Parem kerged armumised kui kallid antidepressandid. Nimelt on need tänapäeval just sellesama inimese enda ajuhormooni tehislikult toodetud aseained.
Teisalt tahaks veel öelda ,et armumine ja armastus on ikka täiesti erinevad asjad
jaanuar 29, 2012, 4:11 p.l.
No ise sain üle pika aja tunda sellist tunnet nagu armumine ja tõesti mida vanemaks ,seda hullemaks läheb see nn psühhikahäire.Otse mainides-jube,õudne tunne ja pea nii sassis,et elu tähtsamad asjad jäävad pooleli.