Iseendaga heast läbisaamisest

Täna hommikul kaalule astudes tõdesin järjekordselt, et ma olen paks. Mis automaatselt tähendab, et ma olen kole. Mis automaatselt tähendab, et ma pole midagi väärt. Mis automaatselt tähendab, et ma ei saa millegagi hakkama, kuna ma ei saa hakkama isegi iseenda kaalu langetamisega. Punkt.

Nii kerge on soovitada teisele inimesele – saa iseendaga hästi läbi, ära hooli teiste arvamusest ja sul läheb elu kõik hästi, hoolimata sellest, missugune sa välja näed. Et üle kõige on ju ikkagi inimese sisemine ilu. Iseendale on aga väga raske öelda ja lihtsalt niisama, lambist omaks võtta – saame nüüd iseendaga hästi läbi, oleme iseendaga hästi rahul ja siis on kõik hästi-hästi õnnelikud.

Keegi on kusagil öelnud, et teekond õnne ja rahu juurde hakkab olemasolevaga leppimisest ja iseendale andestamisest. Aga mida teha siis, kui tunnistad iseendale ausalt, et jah, ise oledki oma hädades süüdi, ise peadki vastutama selle eest, missugune sa oled – totaalselt paks ja kole hädapätakas? Ja kui tunnistad ja annad endale ka täiesti ausalt aru, et sa oled korduvalt püüdnud oma olukorda muuta, ent ometi ainult iseenda nõrkuse ja järjekindlusetuse tulemusena ikka ja jälle alla andnud, kuni kõik läheb jälle nii nagu ennegi?

Objektiivne analüüs ütleb, et selleks, et kaalust alla võtta, tuleb vähem süüa ja rohkem liikuda. Subjektiivne olukorrakirjeldus aga räägib sellest, et väga raske on vaaritada perele koormate kaupa head ja paremat süüa (oo jaa, see on üks minu plussidest!) ning ise sealjuures juurikaid närida või hoopis söömata olla. Seda majanduslikku võimalust ka paraku pole, et osta ja vaaritada endale eraldi madalakalorilist sööki, sest pere eelarve on üsna kitsukene. Ja kui sa veel ise ei saa valida, mida koju osta, siis peabki sööma seda, mida on – mitte seda mida tahaks. Kaloritest rääkimata. Totaalset näljakuuri ma aga ei suuda üle elada.

Aktiivsest liigutamisest.

Kui 90% mu tööajast seisneb laua taga istumises, siis peamine liigutamise koht on kodus. Tööle ja koju sõidan paraku ikka mingi transpordivahendiga, olgu selleks auto või buss, sest jalgsi matkates pole mu päevas seda 2 täiesti vaba tundi, et seda ainult kõndimisele kulutada. Lisaks tähendab see näiteks, et ma peaksin hommikuti praeguse kella 6 asemel tõusma kell 5, et õigeks ajaks jalgsi tööle jõuda, ja see oleks ilmselgelt liig. Õhtul mehega poest läbi ja siis kodus süüa valmistama. Kui söök tehtud ja söödud, olen reeglina nii väsinud, et mingit tahtmist pole enam end kuhugi välja jooksma vedada. Muidugi on sellele veel  100 lisapõhjendust – pole kellegagi koos minna, iga-ilma-kindla-spordivarustuse muretsemine võtab rahakotist liiga suure tüki jnejne. Lisaks pole ma kindel, kuidas mu haiged liigesed selle ülekaaluga jooksmisele üldse vastu peavad…

Muidugi olen uurinud ka igasuguste trennide ja jõusaalide võimalusi, aga nende kuutasud on jällegi rahakoti jaoks vastuvõtmatud.

Muidugi mõistan ma, et kõik see eelnev on ainult põhjuste otsimine, miks midagi teha ei saa ja kui ikka tegelikult väga tahaks, küll siis saaks ja on ju muid võimalusi jnejne. Selles ju ongi küsimus, et kui väga ma tahan seda. Prioriteetides siis asi ju tegelikult. Et kas iseenda kehaga tegelemine on prioriteet nr 1 või on selleks midagi muud.

Ja nii ma mõistangi täiesti neid madalapalgalisi eesti naisi, kelle peamine elu seisneb töö ja kodu vahet asjatamises, nad on head koduperenaised ja head tööinimesed, aga nende endi jaoks jääb ehk aeg-ajalt mõni tasuta kultuuriline elamus. Ja nende tervisest räägitakse ainult arsti juures ja nad on meie ideaalides sellised rõõmsad ümmargused memmed, kes valmistuvad vaikselt ümmargusteks vanaemadeks saamiseks. Kas nad ka õnnelikud on, see ei huvita tegelikult kedagi…

Aga mingi variant iseendale meeldimiseks peab ju olema.

Emotsioone tuleb taltsutada või kontrollida?

Haldjapiiga kirjutas ühes oma sissekandes muuseas nii:

“Okei, emotsioonid löövad üle pea, aga miks neid ei kontrollita?”

Langemata analüüsi, kui emotsionaalne antud väljend ise on või ei ole, tekitas see minus hoopis enda jaoks küsimus – emotsioonide kontroll, aga kuhu maani?

Kas nii, et ma ei tohiks kunagi ühtegi emotsiooni väljendada? Kas nii, et ma võin väljendada ainult teistele mitte-haiget-tegevaid emotsioone? Aga mis siis, kui kellelegi teeb haiget ka minu ülipositiivse emotsiooni väljendus?

Ma olen ka ise alati kinni pidanud põhimõttest, et oma halbade tujude väljaelamine teiste, täiesti “süütute”  inimeste peal on üks suuremaid alatusi, mida ma tean, ja nimetan sellist käitumist järjekindlalt emotsionaalseks vägivallaks. Ka emotsionaalselt saab vägistada ja see võib olla veel valusam kui füüsiline valu. Vähemalt need jäljed, mida sellise emotsionaalse vägivallaga jäetakse, tungivad palju sügavamale inimesse ning nende tekitatud kahju väljarookimine on aastatepikkune terapistide tööpõld. Vaadake või Nirtit.

Siiski on tänapäeva ühiskonnas ju eelkõige aktsepteeritud just sellised inimesed, kes oma emotsioone üldiselt ei väljenda. Ma ei usu, et neil emotsioone pole, aga nad tõesti suudavad need siis viia absoluutse kontrolli alla või kanaldada ümber millekski muuks, olgu see poksitrenn või kodus naise silm. Eelkõige on siis jutt negatiivsetest emotsioonidest. On ju maailmas terveid emotsioonide peitmisele ja kontrollimisele tuginevaid kultuure, parimaid näiteid oskab ehk igaüks tuua Idamaadest. Sinust ei peeta lugugi, kui sa oled liiga emotsionaalne, sa pole siis tõsiselt võetav inimene. Tegelikult kohtab samu põhimõtteid ju ka põhjamaises kultuuriruumis – selle peale võib mürki võtta, et sinust ei saa kunagi ühegi Rootsi ega Soome panga peadirektorit, kui sa oma emotsioone ei suuda kontrollida, soovitavalt neid üldse mitte välja näidata.

Igasugust emotsioonide väljanäitamist peetakse nõrkuse tunnuseks – kui sa ei suuda kontrollida iseennast, kuidas sa siis suudad kontrollida kedagi teist? Emotsioonid, nii positiivsed kui negatiivsed näitavad ära meie nõrgad kohad, nende kaudu annab meid mõjutada, vajutades nõrkadele punktidele. Emotsioonide kaudu toimub kõige efektiivsem inimestega manipuleerimine. Tekita emotsioon – ja sa oled inimese enda kätte saanud! – on ju kõigi tänapäevaste PR- ja reklaamigurude põhitees. Osavamad emotsioonimanipulaatorid kasutavad kontrollitud doosides emotsioone, saavutamaks just seda eesmärki, mida neile vaja on.

Seega – me peame kontrollima oma emotsioone, et mitte näidata oma vaenlastele oma nõrku kohti, mitte lasta endaga manipuleerida ning olla usaldusväärne ja stabiilne suhtluspartner. Nii vist on kõige korrektsem öelda.

Reaalses elus aga mina isiklikult ei tahaks kuigi kaua suhelda inimeega, kelle poolt ma ei näe ühtegi emotsioonivirvendust ka mitte. Loetud minutid sellise inimesega – ja ma parem kõnnin eemale.

Loomulikult ei tähenda see, et peaks langema teise äärmusse, ning olema üli-emotsionaalne. Ka üliemotsionaalsus tekitab teistes inimestes ebamugavust, sest emotsioonidele reaeegid sa ju alateadvuslikult ning mida kiiremini vahelduvad ja intensiivsemad on emotsioonid, seda kiiremat reageeringut nõutakse ka sinult. See aga väistab väga kiiresti ning võib mõne inimese täiesti emotsionaalse kurnatuse ja tuimusenigi viia.

Seega – põhiküsimus on – kust läheb see piir, kust maalt tuleb emotsioone välja näidata ja kus neid varjata. Kui keegi teab õiget vastust, öelge mulle ka.

Armumine kui psüühikahäire

Aita Keerberg kirjutas laupäevases Eesti Päevalehes nii:

“/-/Enamasti me teame, et keegi ei saagi meid täielikult mõista, aga kriisiajal tundub see eriti valuline. Ja seepärast otsitakse mõistmist kuskilt mujalt. See võib viia alkoholi või juhusuheteni – mis on neurootiline seiklemine lihtsalt selleks, et inimesel ei oleks nii ebamugav ja halb, see on põgenemiskäitumine. Ja kui inimesel on pinged väga suured, siis on väga kerge kujunema ka armumine kui süüdimatu seisund.

•• …te nimetate süüdimatuks seisundiks seda, millele on pühendatud nii suur osa meie kirjandusest ja kunstist?

Sest sellest on, mida kirjutada. Eks see armumine ole üks suur segadus inimese peas. See on tegelikult pealisehitis ja üks ilus lugu, et ei oleks nii, et inimene looma kombel lihtsalt ajab teist taga ja saab järglasi – nii kena on mõelda, et see kõik on üks suur ime. Aga paljud armumised, mida inimesed kaitsevad kui pühadust, on tegelikult neurootilised reaktsioonid, stressist läbipõlemise kaasnähud./-/”

Ma nüüd ei teagi, milliste tunnuste alusel teha vahet tõelisel armumisel ja stressist läbipõlemisel. Viimati mulle väga meeldis armuda ja mitmed mu tuttavad on viimasel ajal väljendanud arvamust, et oh, küll tahaks kasvõi paar korda aastas armuda – see hoiab inimese vaimu- ja tundeelu erksa, ei lase ära manduda. Silmad säravad, maailm tundub hea ja energiat jätkub 100 asja tegemiseks…

Teisalt tunnistan, et mulle on tuttav ka see nn põgenemistegevusena armumine. Üks mu väga hea tuttav meesterahvas harrastab sellist armumist nii keskmiselt iga paari aasta tagant, võttes väga tõsiselt rajalt maha järjekordse naisterahva. Iga kord loodab see mees muuseas, et just seekordne armumine aitab tal lõpetada senise elu õudukad (koormas peresuhe, haige laps, 48-tunnised tööpäevad jnejne), et ometi on ta leidnud naise, kelle pärast ta suudab kõik oma senised ahelad purustada ja vabana elu lõpuni elada… Ja ometi lendab see suur armumine järjekordse krahhi otsa, sellele järgneb pool aastat nuttu ja hala lähimate sõprade kaenlas, et siis jälle mõni aeg vanamoodi edasi elada.

Selline keeruline asi siis see armumine. Ise mäletan, kuidas üks mu kunagine suur armastus saatis mulle sõnumi – Ma ei uskunudki enam, et ma selleks üldse veel suuteline olen. Maailm on jälle värve täis.

Tüüpiline psüühikahäire?

Et kui sa julged kilgates silme särades öelda, et ma olen niiarmunud, nii-nii-niiiiiiii armunud…, et siis peaks tõsiselt selle inimese vaimutervise pärast muret hakkama tundma?

Ma nüüd kohe isegi ei tea, et kas ma julgen enam armuda, et kui tunnen, et keegi imearmsaks hakkab muutuma, et siis peaks nagu kiiremas korras aja psühhiaatri juurde broneerima?

Ausõna, mina ei tea.