Eile õhtul näitas mu vend msn-is viimast pilti oma uuest soengust ja ma ahmisin üllatusest õhku – kas tõesti on mu keskeas ontlikust pereisast vend nüüd ära päris pööranud ja punkariks hakanud? Sest pildilt vaatas vastu juustesse tavalise lahukoha asemel pikuti üle pea lai paljaksaetud riba ja mingi jutt seal keskel. Esmane ehmatus aga asendus kohe murega, sest sain aru, et see on hoopis haavaarm. Minu vennal selline arm! Minu venna peas selline arm!?! Mis ometi juhtus, kuidas nii, see ju peaaegu eluohtlik, miks ta ometi mulle sellest varem ei rääkinud jnejne – sada mõtet jooksis peast läbi. Vend rahustas mind küll kohe maha, aga mure jäi. Kui ta üks kord sellise koleda armi endale pähe sai, siis võib see ju ka järgmine kord juhtuda ja kes ütleb, et see järgmine kord sama õnnelikult lõpeb kui seekord?!!
Mind on üldse nimetatud viimasel ajal liigseks muretsejaks. Ma muretsen, kui mees liiga kauaks kaugemalt kojusõiduga maanteel on jäänud või kui mu lapsed pimedas öösel kusagilt kauemaks tulema jäävad või sugulane raske sünnitusega haiglasse viiakse või nagu näiteks nüüd – kui mu vend endale suure haavaarmi pähe “kukub”. Kuidas nad hakkama saavad, mis siis, kui midagi hullemat juhtub, mida ma saan teha, et neid aidata-toetada, kas ja kuidas neid aidata jnejne. Ma kaalun kõiki võimalusi, mis võib juhtuda ja ka kohe reaktsioone, kuidas üht või teist juhtumist vajadusel vältida või siis kuidas reageerida, mida on vaja teha.
Ma tean-tean, et muretsemine on kohati teiste inimeste elude “elamine” ja iseenesest see minu muretsemine ju teiste elusid mitte kuidagi kergemaks ega paremaks ei tee. Vaimu- ja sõnajõusse uskujad kindlasti väidavad, et oma muretsemisega võin ma oma lähedastele rohkemgi probleeme kaela “manada” kui tegelikult juhtub. Aga see kõik ei võta ära minu muret oma lähedaste ja mulle oluliste inimeste elukäigu õnnestumise üle. Ma tean ka, et kõige paremini õpitakse läbi kogemuste ja igaüks peab oma õppetunnid kätte saama, aga ometi ju tahaks, et neil ei peaks need õppetunnid nii rasked olema kui minul, kes ma oma kogemustest oskan ohtusid ehk paremini ette näha.
Õnneks olen ma selle muretsemise siiamaani suutnud suuresti iseenda hoida ning pole selle aktiivse pabistamisega oma lähedasi vast üleliigselt kurnanud. Pigem on mind sõbrad kohati isegi mittehoolimises süüdistanud, sest ma ei “istu neil iga päev seljas”. Teisalt tekkis mul küsimus enda jaoks – äkki ma ei peaks üldse muretsema? Äkki see on mingi minu enda pseudoprobleemide tekitamine ja tegelikult läheb kõik see elu omasoodu minu muretsemisest absoluutselt hoolimata?
Või on muretsemine väljund sellest, et ma hoolin ikkagi oma lähedastest? Mulle läheb korda, kui kui hästi/halvasti neil läheb, ma pole selle suhtes ükskõikne. Ja kui ma hoolin, siis minu hinnangul on seda hoolimist aeg-ajalt vaja ka välja näidata, sest meil kõigil on seda aeg-ajalt väga-väga vaja, et keegi meist hooliks. Et meie tegemised läheksid kellelegi korda ja keegi kasvõi natukenegi muretseks selle pärast, kuidas mul läheb. Kui kõik mu lähedased ja sõbrad on minu suhtes ükskõiksed, siis oleks ju väga kurb. Iseasi, kas selle hoolivuse väljundiks on muretsemine või peaks seda väljendama hoopis kuidagi muud moodi – lihtsa tähelepanu ja uudishimuga, kuidas mu lähedastel läheb. Lihtsalt olemas olles, kui neil mind vaja läheb… või ikkagi?
Kui minu käest ei küsita tähelepanu ja hoolivust, kas siis on väga vale seda välja näidata? Kas muretsemine on pealesunnitud hoolivus ja kust lähevad delikaatse hoolivuse ja lämmatava muretsemise piirid?
