Oskus olla ilma pideva lobisemiseta

Tean, et alljärgneva teema-arenduse võivad mõned inimesed kohe kategoriseerida absoluutselt mõttetuks jamaks. Sellegipoolest – justnimelt sellest ongi ju jutt – lobisemisest ja vaikusest!

Tabasin end hiljuti nimelt märkavat, et ma ei oska üldse kuulata. Ei oska kuulata teisi inimesi. Ja tegelikult on selle põhjuseks mitte mitte-oskamine oskuste mõttes, vaid justnimelt asjaolu, et kuuldes ja proovides kuulata seda, mis ümberringi toimub, räägin ma samaaegselt kogu aeg sisemiselt iseendaga. Seda võib nimetada mõtlemiseks, analüüsimiseks, ümbritseva peegeldamiseks, milleks iganes. Fakt on aga see, et paralleelselt toimub mitu aktiivset tegevust ja tuleb endale ausalt tunnistada, et tunduvalt tugevam ning seetõttu ka olulisem tundub iseenda jaoks ju ikka see, mida mina arvan, mõtlen kuuldust-nähtust. Kõik väline saab minu sisemusest kohe vastureaktsiooni ning kahjuks/õnneks on see enamasti sõnaliselt väljendatud. See pidev dialoog, diskussioon iseendaga kurnab aga inimese niigi piiratud siseressursse ning seetõttu ei suuda me enamasti välisele adekvaatselt reageerida.

Enamuse inimeste jaoks on see oma seisukoha, hinnangu kujundamine väljas tuleva vastu kõige olulisem. Nad on nagu pidevas kaitsepositsioonis, olles kogu aeg valmis välisele aktiivselt reageerima, vastu astuma. Nad ei oskagi muud moodi olla kui reageerimata, sest – no kuidas siis teised teavad, et asi mulle üldse kohale jõudis? Nad tegelevad enamasti kogu aeg iseendaga, kuigi väliselt võib tunduda, et nad väga aktiivselt hoolivad ümbritsevast, sest nad annavad kogu aeg mingit tagasisidet. Ometi ei tähenda see minu jaoks, et need reageeringud ka inimese sisemusele kuidagi mõjuvad. Enamus välisest libiseb neist üle ja tegelikult nad oma sisesügavuses üldse ei reageeri nii aktiivselt, kui välja paistab.

Ma ise aga tunnetasin ühel hetkel, kuidas see pidev sisediskussioon mind välise vastuvõtmisel häirima hakkab. Ma ei suuda keskenduda sellele uuele, vaid automaatselt hakkab tööle mõistus, mis analüüsib, otsib vastu/poolt/erandeid/vigu/plusse jnejne. Ja seejärel muidugi järgmise sammuna, kuidas ma end nüüd kohe-kohe väljendama hakkan.

Olen kusagilt lugenud, et inimese tõelise arengu peamiseks eelduseks on just selle sisedialoogi vaibumine. Mitte vähem või rohkem vägivaldne vaigistamine, vaid just jõudmine selle staadiumini, kui sa ise jääd sisemiselt vait. Nagu luuletajadki on öelnud – kõik on nii vaikne, mu ümber ja mu sees. Sisemine vaikus – millal ma seda viimati kogesin??? Seda erilist sisemist kirgastumist, kui on sisemist vaikust võimalik tunnetada lausa füüsiliselt valgusküllase tühja ruumina?

Meie sisedialoogi võivad muuseas vaigistada ka väga tugevad ja erilised välistegurid nagu väga tugev emotsioon (nn tunded löövad üle pea) või väga vägev teine mõistus, mis annab meile ühel hetkel nii palju ja nii olulist välisinformatsiooni, et ilma sisemise vaikuseta me lihtsalt ei suudaks seda vastu võtta.

Samas on keegi öelnud, et hullumajja sattuvadki enamasti need inimesed, kelle jaoks sisedialoog muutub kordades olulisemaks ja tugevamaks kui väline. Samuti väidetakse, et miks inimesed üksi olles peast segi pööravad – “süüdi” on justnimelt seesama sisedialoog, mida inimene ise enam kontrollida ei suuda, tal pole võimalusi oma sisedialoogi tulemusi väliste kontaktide kaudu kontrollida, testida.

Kindlasti on vaieldav, missugune roll sisemisel vaikusel ja sisedialoogi intensiivsusel on inimese õppimisprotsessi juures. Ma võtan uusi teadmisi vastu tunduvalt efektiivsemalt, kui ma keskendun sellele uuele, välisele, kui mu sees on vaikus, mida antud kontekstis võiks ka ehk nimetada sisemiseks “tühjuseks”, mida siis uuega täita. Teisalt väidavad targad lektorid, et uue omandamine on eriti efektiivne, kui inimene suudab luua seoseid seni-omandatuga, mis aga eeldab ju just aktiivset sisedialoogi, pidevat analüüsi iseendas, et mida ma sellest uuest arva, kas ja kuidas see üldse sobitub minu senise sisepagasiga jnejne. Arvata on, et selle omandamise viisi puhul on oluline ka lisanduva info olemus, on need faktid või näiteks suhteseosed.

Ma usun, et selle sisemise vaikuseni on võimalik jõuda siis, kui ilma uut aktiivselt juurde analüüsimata on inimene jõudnud oma sisemise, juba olemasoleva info analüüsiga ning nö setitamisega nii kaugele, et tema jaoks on seosed selged ja vastuvõetavad ehk inimene on saavutanud sisemise tasakaalu ja rahu. Selleni jõudmine aga eeldab omakorda teatavat keskkonda (vaikust, vähe uut ümbritsevas), võimalust ja oskust süveneda oma sisemaailma, samuti eesmärgipärast tegevust, et mitte suurendada segadust, vaid hoopis saavutada vaikust ja rahu.

Ma tahaks olla sisemiselt kuss. Mäletan oma elust mõnda sisemise vaikuse hetke ja need on olnud imeliselt head. Kuidas aga nendeni uuesti jõuda, ma küll hetkel ei tea.

 

Miks sa mind ei õpeta?

Tänase päeva omapäraseim mõttearendus tuleb tulelapselt siin. Ja minu jaoks tõstatus sealt kohe edasi küsimus – kas valgustatuseni jõudmine on oluline ainult iseenda või ka teiste jaoks? Kas valgustatuseni jõudmine paneb meie peale kohustuse teisi valgustada?

Kindlasti ei tähenda minu jaoks valgustatuseni jõudmine enesearengu lõppu. Lihtsalt enese sees tasakaalu ja rahu leidnud inimene oskab teha targemaid valikuid edaspidi tema ette seatud valikute seast.

Ma pole kunagi kohanud ühtegi tõeliselt Valgustatut selle klassikalises mõistes. Küll aga on mul olnud õnne kohata nii mõndagi sügava sisemise tasakaalu ja rahu leidnud inimest. Seetõttu ma ei teagi, kas on olemas mingisugust universaalset valgustatust, mis sobiks kõigile inimestele maailmas, mis teeks kõik inimesed õnnelikuks ja rahulikuks ja tasakaalustatuks. Minu jaoks on valgustuseni jõudmine eelkõige ikkagi väga unikaalne protsess. Sellest lähtuvalt võibki küll tulemust – valgustatust – pidada teataval määral universaalseks seisundiks, küll aga on absoluutselt võimatu õpetada Valgustatul kedagi teist, kuidas saavutada valgustatust, sest iga inimene on unikaalne (vähemalt minu jaoks a priori). Muidugi annavad suured elukogemused ning laialdased teadmised võimaluse teha üldistusi, mis võiksid puudutada suuremaid inimmasse. Samas – kui mulle keegi ütleks, et seda ja seda tehes saavutad sinagi valgustatud seisundi, suhtuksin ma sellisese õpetusse üsna skeptiliselt.

Miks? Sest Õpetaja peab oma õpilast ikka väga-väga hästi tundma ja teadma, et talle soovitusi anda. Isegi ülikompetentse elukogenud sõbrannaga poes kingi valides võib ju sõbranna küll öelda, et see king on viimase moe järgi ja selle tegumood jalale meditsiiniliselt parim ja see kontsakõrgus käimiseks mugavaim jnejne, ometi – kui see konkreetne king mul ikka jalas ei istu ja ma end selles ebamugavalt tunnen, on juhendamisest väga vähe kasu. Isegi pikaaegne ja läbi valu kogemuse selliste kingade kandmine ei vii reeglina õnneliku lõpptulemuseni.

Valgustatu õpetamine saab minu hinnangul käia ainult läbi jutustamise, rääkides iseenda läbikäidud teest. See, mida õpilane räägitud loost välja loeb ja õppida oskab ning edaspidi iseenda peal katsetab, on juba õpilase arengutaseme küsimus. Mulle ütles hiljuti üks tark mees, et teatavasti varem või hiljem saabub iga õpilase-õpetaja suhtes see kriitiline hetk, mil selles suhtes targem peab teisest lahti laskma ja oma teed valgustatusele üksinda edasi jätkama. Sest sellest hetkest edasine käest kinni hoidmine võib kujuneda õpilase jaoks juba arengut pidurdavaks tegevuseks. Kusjuures alati ei pruugi selleks targemaks pooleks osutuda õpetaja, mõnikord võib selleks saada ka täiesti uuele tasemele jõudnud õpilane.

Õpetust saab jagada ainult küsijale, sest vastasel korral on minu jaoks tegemist pealesunnitud õpetusega ( a la täna päevakorral olev kristluse maaletulek). Sellisel juhul täidetakse õpetaja eesmärke, millised iganes need ka poleks, mitte õpilase omi. Ja sellisel puhul tekib mul rikutud pragmaatikuna alati küsimus – mis kasu saab õpetaja sellisest pealesunnitud tegevusest, olgu see kasu siis materiaalne, hingeline (ma saan ise kiiremini taevasse) või vaimne. Isegi ülim eesmärk – et kõik maailma inimesed saaksid õnnelikuks ja valgustatuks – on kellegi teise poolt etteantuna minu jaoks oma olemuselt vägivaldne, sest see otsus on tehtud kellegi teise, mitte minu enda poolt. Maailma “päästjad” ja “ainuõige tee” teadjad tekitavad minus alati korralikku paanikat ja õudu.

Tulles tulelapse juurde tagasi, siis ma tõesti arvan, et valgustatud inimesed ongi enamasti omaette, vaikselt ja tsiteerides tulelast: “Või muutuvad Targad niivõrd leplikeks, et ei ütle enam midagi, ei vaidle, ei tõesta, ei räägi…naeratavad leebelt ja lasevad olla, nii nagu on…nende läheduses on rohi rohelisem ja sajab kuldset vihma.”. Mina püüan järgida siis kuldset vihma ja lihtsalt olla nende inimeste kõrval, sest lihtsalt vaadeldes nende elu ja kuulates nende jutte tekivad küsimused, millele ehk kunagi saan isegi vastused, kuidas edasi minna.

Sinisilmne naiivsus versus objektiivne realism

Minu edasise elutee õnnestumiseks andis üks tõsine inimene mulle hiljuti tungiva soovituse – sa pead saama üle oma sinisilmsusest ning õppima vaatama asju nii, nagu nad on. Nüüd olen proovinud seda mõnda aega praktiseerida, aga tunnistan ausalt – mitte ei saa aru, mida ja kuidas ma enda senises maailmakäsitluses muutma peaksin.

Sinisilmsus on vist sama, mis naiivsus. Sinisilmseks nimetatakse inimest, kes lähtub elus reeglina positiivsest elukäsitlusest, usub inimeste headusesse ja paremasse tulevikku. Lisaks sellele  nimetatakse sinsilmseks/naiivseks vist inimest, kes  ei näe või ei taha näha ilmselgeid fakte, mis tema positiivset usku maailma ja inimestesse kõigutada võiksid. Paneb nö silmad reaalse elu ees teatud ilmingute ees kinni ning seetõttu kukub auku.

Iseasi on, kuidas sinisilmad sellisesse aukku-kukkumisse reageerivad – mõni ülipositiivne ronib peale esimest ehmatust august kiiresti välja ja elab oma elu vanaviisi edasi. Teine jälle ehmatab aukku kukkudes nii tõsiselt, et ta edaspidi kogu aeg igal pool mingeid auke hakkab nägema ja pelgama neid ka seal, kus neid tegelikult ei pruugi ollagi.

Üks osa sinisilmseid inimesi aga on vist sellised, kes aukku kukkudes (olgu see auk siis füüsiline, hingeline või vaimne) vaatavad seal rahulikult ringi, analüüsivad oma olukorra häid ja halbu pooli ning sellest lähtuvalt leiavad kergeima viisi august välja saamiseks. Seejärel aga vaatavad nad ka augu äärel veel kord karmil pilgul ringi ning proovivad leida põhjust, kust see auk nende ette tekkis, ja loodavad olukorrast õppida, kuidas neid auke edaspidi vältida.  Ehk sellel viimasel juhul ma nimetaksin tulemust – sinisilmast saab vähemalt antud situatsiooni puhul realist.

Mina ei oska inimestes ja maailmas eelkõige negatiivset näha. On see siis kasvatuse või arguse küsimus, ma ei tea. Öeldakse ju, et sinisilmsetel inimestel on elu kergem ja ilusam, sest nad ei näe seda kõike soppa, mis nende ümber on. Ma alati pole endas kindel, kas ma ei näe, aga kindlasti ma ei taha näha seda soppa ega otsi paaniliselt, mis on iga inimese või nähtuse negatiivsem pool. Aga tegelikult vist siiski peaks. Sest väidetavasti pole maailmas ainult puhast head ega valget, igal asjal ja inimesel on oma tumedam pool.

Ehk peitub realistliku maailmavaate võti oskuses leppida selle elu mustema poolega ning inimeste puhul ka andestada neile nende vead. Teisalt olen oma elus kohanud mitmeid selliseid inimesi, kes selle tumedama poolega võitlusse astudes muutuvad lootusetuteks maailmaparandajateks ning mis kõige hirmsam – vahel nad enam kõige selle sopa see enam ei oskagi näha seda ilusat ja head, mida maailmas leidub. Kui sa ikka päevast päeva pead ainult maailma ja inimeste hinge sõnnikut rookima, võib elu väga mustaks-mustaks muutuda. Samuti on kurb, kui selle elu tumedama poole avastanud ühel hetkel lepivad sellega, sest see tundub nii lootusetu ja lõpmatu võitlus olevat, ja annavad alla.

Kuidas leida see kesktee, et säiliks elus lootus ja usk ja tahe midagi teha, aga samas ma suudaksin aktsepteerida seda elu tumedamat poolt? Ja mis asi see realistlik maailmavaade siis ikka tegelikult on? Puhas mõistus on realistlik, aga niipea, kui tulevad mängu emotsioonid ja hing, läheb asi tasakaalust välja? Missugune inimene suudab elada ilmas ainult mõistuse toel, leida kõigele oma elus toimuvale ainult kaine mõistuse pärased loogilised seletused? Ja kas on üldse võimalik muutuda sinisilmast realistiks ilma, et su sisse ei poeks põlgus, vastikustunne, üleolek ja hirm sopa, sealhulgas ka inimkõntsa ees?

Ja veel ei tea ma, kas sinisilmsus tuleneb ka muuseas lihtsalt teadmatusest. Öeldakse ju, et õndsad on vaimust vaesed. Kui ma ei tea, kui kole on elu, siis ju ongi elu ilus?

Tegelikult on see väga tõsine soovitus inimesele – vaata elu nii, nagu see on. Sest kohe tekib ju peamine küsimus – kui nii palju on ümberringi ebameeldivat, siis miks keegi ei võta midagi ette, et seda parandada, teha paremaks ja ilusamaks? Ja kellel kuradil on üldse siin ilmas õigus öelda, mis on õige ja ja mis on vale???

Minu elu rist

Öeldakse, et igaühel meist on oma rist kanda. Mõnikord ei paista teise inimese läbi elu kantav rist üldse väljagi. Samas ma arvan, et tähelepanelik inimene märkab neid kasvõi imaginaarseid riste oma kõrvalseisja turjal, mis meid elu lõpuks ikka rohkem ja rohkem küüru vajutavad. Olgu see siis vaimselthingeliselt või ka füüsiliselt.

Minu ristiks on mu  abikaasa valik. Seda juba 23 aastat jutti. Ei möödu aastatki, mil ma ei kahetseks seda valikut. Ja ometi kannan ma seda risti edasi.

Kohtusime 24 aastat tagasi, olin siis veel üsnagi eluvõõras neiu, kes alles piilus suure Elu ukse vahelt sisse. Meie kohtumine oli romantiline, olin kergelt armunud ja peale pooleaastast seksi sain ühel päeval teada, et ootan temalt last oma rinna all. Iseeneset tavaline lugu ju, seda juhtub sadade ja tuhandete neiudedega üle maailma. Ka edaspidine oli üsna tavaline – ma olin suures segaduses, mees oli kohkunud, kuid loomulikult leidis, et peame abielluma ja lapse üles kasvatama. Sain ka oma kodust tuge ja nii see läks – tänaseks 23 aastat abielu, ühist kooselu ja 2 toredat peaaegu täiskasvanud poega.

On meie elus nagu igas teiseski olnud oma paremad ja halvemad päevad. Aeg-ajalt tänan kõigevägevamat, et mul on kodu, mees, kes toetab majapidamises ja kes saab enamuse asjadega hakkama, kes on mehe kuju lastele, kellega me siiani aeg-ajalt seksime ning kellega meil on nii mõnestki asjast rääkida ka peale õhtusöögivaliku. Teisalt ei tea keegi peale minu neid patja nutetud pisarajärvi ja musta ahastuse ning masenduse mägesid mu elus.

Sest tegelikult ei ole mu abielus ei armastust.Pole kunagi olnud. Ei ole kõikevõitvat kirge kunagi olnud. Ei ole lastele sellist isa nagu ma õigeks pean. Ei ole mulle ei sõpra ega hingelist tuge. Olen kõik need aastad elanud selles abielus ihuüksi, pidanud iseenda ja oam eluga kogu aeg üksi hakkama saama. Sest tema peale ei saama kunagi loota, usaldus kadus meie vahelt juba esimesel abieluaastal. Rääkimata sellest kõigest halvast ja jubedast, mida ma temas olen avastanud.

Oma elu kõige imelisemad hetked olen ma kogenud kellegi teise kõrval, olgu see siis mu lapsed, sõbrannad, sugulased, armukesed, lihtsalt võõrad inimesed. Tänu neile olen kogenud oma elus armastust, kirge, rõõmu ja kõike ilusat, mida elu meile pakub. Aga mitte oma abikaasa poolt.

Muidugi on nende aastate jooksul olnud korduvalt hetki ja minekuid kodust ära, ära selle mehe juurest. Ometi olen tulnud varem või hiljem tagasi. Tagasi oma laste nimel. Et neil oleks kodu ja mõlemad vanemad. Sest mul pole olnud kuhugi mujale ka minna.

Ja ometi ma tean, et just mu mehe valik on suuresti suunanud mu edasisi elu valikuid nii tööl kui eraelus.Olen aastate jooksul selle endale selgeks teinud ning kohati elanud elu teadliku ohvritallena. Ristikandmise ja ohverdusega olen endale leidnud õigustust vigade tegemisel, nagu oleks mulle seeläbi lubatud rohkemgi eksida, sest need pisieksimused on selle suure risti kõrval köki-möki.  Aeg-ajalt ärkab minus mässumeelsus ja ma püüan sellest ristist vabaneda, aga see ei kao ikkagi kuhugi. Ise tegin, ise vastutan.

Kõige hullem on asja juures see, et mul pole oma igaveses õnnetuses süüdistada mitte kedagi teist peale iseenda. Ise tegin selle valiku ja ise pean ka oma risti kandma. Järjest harvemaks jäävad mu katsed mässata ja midagi muuta, järjest sagedamini taban end mugavalt sisseharjunud elurütmilt,nõudes elult sama vähe kui tema. Tundub, et ma enam suurt ei üritagi selle ma elu raudraske ristiga edasi minna, vaid istun järjest sagedamini maha, rist kukil. Istun ja puhkan.

Aeg läheb. Järjest sagedamini taban end mõtlemast, et elu läheb emmalkummal meist paremaks, kui teine osapool ära sureb. Ei ole temal enam seda kogu aeg nõudvat ja midagi tahtvat naist segamas elu nautimast või ei ole minul enam seda elu risti kaelas. Huvitav, kas selle tuleviku nimel tasub veel pingutada ära need ülejäänud aastad? Või olen ma selleks ajaks nii mandunud, et ma ei oska enam oma äkitsese vabadusega midagi pihta hakata? Kas risti alt vabanendes saan veel kord end kunagi sirgu ajada? Kas saan, oskan või suudangi enam?

Ma ei tea.

Iseendaga heast läbisaamisest

Täna hommikul kaalule astudes tõdesin järjekordselt, et ma olen paks. Mis automaatselt tähendab, et ma olen kole. Mis automaatselt tähendab, et ma pole midagi väärt. Mis automaatselt tähendab, et ma ei saa millegagi hakkama, kuna ma ei saa hakkama isegi iseenda kaalu langetamisega. Punkt.

Nii kerge on soovitada teisele inimesele – saa iseendaga hästi läbi, ära hooli teiste arvamusest ja sul läheb elu kõik hästi, hoolimata sellest, missugune sa välja näed. Et üle kõige on ju ikkagi inimese sisemine ilu. Iseendale on aga väga raske öelda ja lihtsalt niisama, lambist omaks võtta – saame nüüd iseendaga hästi läbi, oleme iseendaga hästi rahul ja siis on kõik hästi-hästi õnnelikud.

Keegi on kusagil öelnud, et teekond õnne ja rahu juurde hakkab olemasolevaga leppimisest ja iseendale andestamisest. Aga mida teha siis, kui tunnistad iseendale ausalt, et jah, ise oledki oma hädades süüdi, ise peadki vastutama selle eest, missugune sa oled – totaalselt paks ja kole hädapätakas? Ja kui tunnistad ja annad endale ka täiesti ausalt aru, et sa oled korduvalt püüdnud oma olukorda muuta, ent ometi ainult iseenda nõrkuse ja järjekindlusetuse tulemusena ikka ja jälle alla andnud, kuni kõik läheb jälle nii nagu ennegi?

Objektiivne analüüs ütleb, et selleks, et kaalust alla võtta, tuleb vähem süüa ja rohkem liikuda. Subjektiivne olukorrakirjeldus aga räägib sellest, et väga raske on vaaritada perele koormate kaupa head ja paremat süüa (oo jaa, see on üks minu plussidest!) ning ise sealjuures juurikaid närida või hoopis söömata olla. Seda majanduslikku võimalust ka paraku pole, et osta ja vaaritada endale eraldi madalakalorilist sööki, sest pere eelarve on üsna kitsukene. Ja kui sa veel ise ei saa valida, mida koju osta, siis peabki sööma seda, mida on – mitte seda mida tahaks. Kaloritest rääkimata. Totaalset näljakuuri ma aga ei suuda üle elada.

Aktiivsest liigutamisest.

Kui 90% mu tööajast seisneb laua taga istumises, siis peamine liigutamise koht on kodus. Tööle ja koju sõidan paraku ikka mingi transpordivahendiga, olgu selleks auto või buss, sest jalgsi matkates pole mu päevas seda 2 täiesti vaba tundi, et seda ainult kõndimisele kulutada. Lisaks tähendab see näiteks, et ma peaksin hommikuti praeguse kella 6 asemel tõusma kell 5, et õigeks ajaks jalgsi tööle jõuda, ja see oleks ilmselgelt liig. Õhtul mehega poest läbi ja siis kodus süüa valmistama. Kui söök tehtud ja söödud, olen reeglina nii väsinud, et mingit tahtmist pole enam end kuhugi välja jooksma vedada. Muidugi on sellele veel  100 lisapõhjendust – pole kellegagi koos minna, iga-ilma-kindla-spordivarustuse muretsemine võtab rahakotist liiga suure tüki jnejne. Lisaks pole ma kindel, kuidas mu haiged liigesed selle ülekaaluga jooksmisele üldse vastu peavad…

Muidugi olen uurinud ka igasuguste trennide ja jõusaalide võimalusi, aga nende kuutasud on jällegi rahakoti jaoks vastuvõtmatud.

Muidugi mõistan ma, et kõik see eelnev on ainult põhjuste otsimine, miks midagi teha ei saa ja kui ikka tegelikult väga tahaks, küll siis saaks ja on ju muid võimalusi jnejne. Selles ju ongi küsimus, et kui väga ma tahan seda. Prioriteetides siis asi ju tegelikult. Et kas iseenda kehaga tegelemine on prioriteet nr 1 või on selleks midagi muud.

Ja nii ma mõistangi täiesti neid madalapalgalisi eesti naisi, kelle peamine elu seisneb töö ja kodu vahet asjatamises, nad on head koduperenaised ja head tööinimesed, aga nende endi jaoks jääb ehk aeg-ajalt mõni tasuta kultuuriline elamus. Ja nende tervisest räägitakse ainult arsti juures ja nad on meie ideaalides sellised rõõmsad ümmargused memmed, kes valmistuvad vaikselt ümmargusteks vanaemadeks saamiseks. Kas nad ka õnnelikud on, see ei huvita tegelikult kedagi…

Aga mingi variant iseendale meeldimiseks peab ju olema.

Emotsioone tuleb taltsutada või kontrollida?

Haldjapiiga kirjutas ühes oma sissekandes muuseas nii:

“Okei, emotsioonid löövad üle pea, aga miks neid ei kontrollita?”

Langemata analüüsi, kui emotsionaalne antud väljend ise on või ei ole, tekitas see minus hoopis enda jaoks küsimus – emotsioonide kontroll, aga kuhu maani?

Kas nii, et ma ei tohiks kunagi ühtegi emotsiooni väljendada? Kas nii, et ma võin väljendada ainult teistele mitte-haiget-tegevaid emotsioone? Aga mis siis, kui kellelegi teeb haiget ka minu ülipositiivse emotsiooni väljendus?

Ma olen ka ise alati kinni pidanud põhimõttest, et oma halbade tujude väljaelamine teiste, täiesti “süütute”  inimeste peal on üks suuremaid alatusi, mida ma tean, ja nimetan sellist käitumist järjekindlalt emotsionaalseks vägivallaks. Ka emotsionaalselt saab vägistada ja see võib olla veel valusam kui füüsiline valu. Vähemalt need jäljed, mida sellise emotsionaalse vägivallaga jäetakse, tungivad palju sügavamale inimesse ning nende tekitatud kahju väljarookimine on aastatepikkune terapistide tööpõld. Vaadake või Nirtit.

Siiski on tänapäeva ühiskonnas ju eelkõige aktsepteeritud just sellised inimesed, kes oma emotsioone üldiselt ei väljenda. Ma ei usu, et neil emotsioone pole, aga nad tõesti suudavad need siis viia absoluutse kontrolli alla või kanaldada ümber millekski muuks, olgu see poksitrenn või kodus naise silm. Eelkõige on siis jutt negatiivsetest emotsioonidest. On ju maailmas terveid emotsioonide peitmisele ja kontrollimisele tuginevaid kultuure, parimaid näiteid oskab ehk igaüks tuua Idamaadest. Sinust ei peeta lugugi, kui sa oled liiga emotsionaalne, sa pole siis tõsiselt võetav inimene. Tegelikult kohtab samu põhimõtteid ju ka põhjamaises kultuuriruumis – selle peale võib mürki võtta, et sinust ei saa kunagi ühegi Rootsi ega Soome panga peadirektorit, kui sa oma emotsioone ei suuda kontrollida, soovitavalt neid üldse mitte välja näidata.

Igasugust emotsioonide väljanäitamist peetakse nõrkuse tunnuseks – kui sa ei suuda kontrollida iseennast, kuidas sa siis suudad kontrollida kedagi teist? Emotsioonid, nii positiivsed kui negatiivsed näitavad ära meie nõrgad kohad, nende kaudu annab meid mõjutada, vajutades nõrkadele punktidele. Emotsioonide kaudu toimub kõige efektiivsem inimestega manipuleerimine. Tekita emotsioon – ja sa oled inimese enda kätte saanud! – on ju kõigi tänapäevaste PR- ja reklaamigurude põhitees. Osavamad emotsioonimanipulaatorid kasutavad kontrollitud doosides emotsioone, saavutamaks just seda eesmärki, mida neile vaja on.

Seega – me peame kontrollima oma emotsioone, et mitte näidata oma vaenlastele oma nõrku kohti, mitte lasta endaga manipuleerida ning olla usaldusväärne ja stabiilne suhtluspartner. Nii vist on kõige korrektsem öelda.

Reaalses elus aga mina isiklikult ei tahaks kuigi kaua suhelda inimeega, kelle poolt ma ei näe ühtegi emotsioonivirvendust ka mitte. Loetud minutid sellise inimesega – ja ma parem kõnnin eemale.

Loomulikult ei tähenda see, et peaks langema teise äärmusse, ning olema üli-emotsionaalne. Ka üliemotsionaalsus tekitab teistes inimestes ebamugavust, sest emotsioonidele reaeegid sa ju alateadvuslikult ning mida kiiremini vahelduvad ja intensiivsemad on emotsioonid, seda kiiremat reageeringut nõutakse ka sinult. See aga väistab väga kiiresti ning võib mõne inimese täiesti emotsionaalse kurnatuse ja tuimusenigi viia.

Seega – põhiküsimus on – kust läheb see piir, kust maalt tuleb emotsioone välja näidata ja kus neid varjata. Kui keegi teab õiget vastust, öelge mulle ka.

Armumine kui psüühikahäire

Aita Keerberg kirjutas laupäevases Eesti Päevalehes nii:

“/-/Enamasti me teame, et keegi ei saagi meid täielikult mõista, aga kriisiajal tundub see eriti valuline. Ja seepärast otsitakse mõistmist kuskilt mujalt. See võib viia alkoholi või juhusuheteni – mis on neurootiline seiklemine lihtsalt selleks, et inimesel ei oleks nii ebamugav ja halb, see on põgenemiskäitumine. Ja kui inimesel on pinged väga suured, siis on väga kerge kujunema ka armumine kui süüdimatu seisund.

•• …te nimetate süüdimatuks seisundiks seda, millele on pühendatud nii suur osa meie kirjandusest ja kunstist?

Sest sellest on, mida kirjutada. Eks see armumine ole üks suur segadus inimese peas. See on tegelikult pealisehitis ja üks ilus lugu, et ei oleks nii, et inimene looma kombel lihtsalt ajab teist taga ja saab järglasi – nii kena on mõelda, et see kõik on üks suur ime. Aga paljud armumised, mida inimesed kaitsevad kui pühadust, on tegelikult neurootilised reaktsioonid, stressist läbipõlemise kaasnähud./-/”

Ma nüüd ei teagi, milliste tunnuste alusel teha vahet tõelisel armumisel ja stressist läbipõlemisel. Viimati mulle väga meeldis armuda ja mitmed mu tuttavad on viimasel ajal väljendanud arvamust, et oh, küll tahaks kasvõi paar korda aastas armuda – see hoiab inimese vaimu- ja tundeelu erksa, ei lase ära manduda. Silmad säravad, maailm tundub hea ja energiat jätkub 100 asja tegemiseks…

Teisalt tunnistan, et mulle on tuttav ka see nn põgenemistegevusena armumine. Üks mu väga hea tuttav meesterahvas harrastab sellist armumist nii keskmiselt iga paari aasta tagant, võttes väga tõsiselt rajalt maha järjekordse naisterahva. Iga kord loodab see mees muuseas, et just seekordne armumine aitab tal lõpetada senise elu õudukad (koormas peresuhe, haige laps, 48-tunnised tööpäevad jnejne), et ometi on ta leidnud naise, kelle pärast ta suudab kõik oma senised ahelad purustada ja vabana elu lõpuni elada… Ja ometi lendab see suur armumine järjekordse krahhi otsa, sellele järgneb pool aastat nuttu ja hala lähimate sõprade kaenlas, et siis jälle mõni aeg vanamoodi edasi elada.

Selline keeruline asi siis see armumine. Ise mäletan, kuidas üks mu kunagine suur armastus saatis mulle sõnumi – Ma ei uskunudki enam, et ma selleks üldse veel suuteline olen. Maailm on jälle värve täis.

Tüüpiline psüühikahäire?

Et kui sa julged kilgates silme särades öelda, et ma olen niiarmunud, nii-nii-niiiiiiii armunud…, et siis peaks tõsiselt selle inimese vaimutervise pärast muret hakkama tundma?

Ma nüüd kohe isegi ei tea, et kas ma julgen enam armuda, et kui tunnen, et keegi imearmsaks hakkab muutuma, et siis peaks nagu kiiremas korras aja psühhiaatri juurde broneerima?

Ausõna, mina ei tea.

Muretsemine on hoolivuse näitaja

Eile õhtul näitas mu vend msn-is viimast pilti oma uuest soengust  ja ma ahmisin üllatusest õhku – kas tõesti on mu keskeas ontlikust pereisast vend nüüd ära päris pööranud ja punkariks hakanud? Sest pildilt vaatas vastu juustesse tavalise lahukoha asemel pikuti üle pea lai paljaksaetud riba ja mingi jutt seal keskel. Esmane ehmatus aga asendus kohe murega, sest sain aru, et see on hoopis haavaarm. Minu vennal selline arm! Minu venna peas selline arm!?! Mis ometi juhtus, kuidas nii, see ju peaaegu eluohtlik, miks ta ometi mulle sellest varem ei rääkinud jnejne – sada mõtet jooksis peast läbi. Vend rahustas mind küll kohe maha, aga mure jäi. Kui ta üks kord sellise koleda armi endale pähe sai, siis võib see ju ka järgmine kord juhtuda ja kes ütleb, et see järgmine kord sama õnnelikult lõpeb kui seekord?!!

Mind on üldse nimetatud viimasel ajal liigseks muretsejaks. Ma muretsen, kui mees liiga kauaks kaugemalt kojusõiduga maanteel on jäänud või kui mu lapsed pimedas öösel kusagilt kauemaks tulema jäävad või sugulane raske sünnitusega haiglasse viiakse või nagu näiteks nüüd – kui mu vend endale suure haavaarmi pähe “kukub”. Kuidas nad hakkama saavad, mis siis, kui midagi hullemat juhtub, mida ma saan teha, et neid aidata-toetada, kas ja kuidas neid aidata jnejne. Ma kaalun kõiki võimalusi, mis võib juhtuda ja ka kohe reaktsioone, kuidas üht või teist juhtumist vajadusel vältida või siis kuidas reageerida, mida on vaja teha.

Ma tean-tean, et muretsemine on kohati teiste inimeste elude “elamine” ja iseenesest see minu muretsemine ju teiste elusid mitte kuidagi kergemaks ega paremaks ei tee. Vaimu- ja sõnajõusse uskujad kindlasti väidavad, et oma muretsemisega võin ma oma lähedastele rohkemgi probleeme kaela “manada” kui tegelikult juhtub. Aga see kõik ei võta ära minu muret oma lähedaste ja mulle oluliste inimeste elukäigu õnnestumise üle. Ma tean ka, et kõige paremini õpitakse läbi kogemuste ja igaüks peab oma õppetunnid kätte saama, aga ometi ju tahaks, et neil ei peaks need õppetunnid nii rasked olema kui minul, kes ma oma kogemustest oskan ohtusid ehk paremini ette näha.

Õnneks olen ma selle muretsemise siiamaani suutnud suuresti iseenda hoida ning pole selle aktiivse pabistamisega oma lähedasi vast üleliigselt kurnanud. Pigem on mind sõbrad kohati isegi mittehoolimises süüdistanud, sest ma ei “istu neil iga päev seljas”. Teisalt tekkis mul küsimus enda jaoks – äkki ma ei peaks üldse muretsema? Äkki see on mingi minu enda pseudoprobleemide tekitamine ja tegelikult läheb kõik see elu omasoodu minu muretsemisest absoluutselt hoolimata?

Või on muretsemine väljund sellest, et ma hoolin ikkagi oma lähedastest? Mulle läheb korda, kui kui hästi/halvasti neil läheb, ma pole selle suhtes ükskõikne. Ja kui ma hoolin, siis minu hinnangul on seda hoolimist aeg-ajalt vaja ka välja näidata, sest meil kõigil on seda aeg-ajalt väga-väga vaja, et keegi meist hooliks. Et meie tegemised läheksid kellelegi korda ja keegi kasvõi natukenegi muretseks selle pärast, kuidas mul läheb. Kui kõik mu lähedased ja sõbrad on minu suhtes ükskõiksed, siis oleks ju väga kurb. Iseasi, kas selle hoolivuse väljundiks on muretsemine või peaks seda väljendama hoopis kuidagi muud moodi – lihtsa tähelepanu ja uudishimuga, kuidas mu lähedastel läheb. Lihtsalt olemas olles, kui neil mind vaja läheb… või ikkagi?

Kui minu käest ei küsita tähelepanu ja hoolivust, kas siis on väga vale seda välja näidata? Kas muretsemine on pealesunnitud hoolivus ja kust lähevad delikaatse hoolivuse ja lämmatava muretsemise piirid?

Kas võidelda või anda alla?

Juba mitmendat nädalavahetust tabab mind korralik paanika ja vastumeelsus töölemineku suhtes. See on sellisel tasemel vastumeelsus, mis hakkab iga hinna eest otsima põgenemisvariante, kuidas tööle minekust pääseda – et äkki jääks haigeks (no mingi nädalakese saaks praeguse üldolekuga perearsti käest küll välja kaubelda) või äkki leidub mingi muu väljapääs? Mõistus küll ütleb, et rahakott ei luba mul mitte mingi hinna eest haigeks jääda, sest järgmine palkki on juba vähemalt kolmekordselt ära planeeritud ja praegune haiguspäevade süsteem lööks sinna lootusetu augu sisse. Samuti ütleb mõistus, et sellest paanikast tuleb üle saada, et ma ise valisin endale selle töö suuresti just sellepärast, et oleks huvitav töö ja stabiilne sissetulek ja need on mul ju iseenesest olemas ja just stabiilsus annab mulle võimaluse tegeleda töö kõrval nende asjadega, mis mulle muidu tasakaalu ja rahuldust pakuvad. Pole tööd, pole raha, pole ka rahuldust. Nii räägib mõistus.

Aga kogu mu sisemine olemus karjub ja protesteerib tööle mineku vastu, sest sealne õhkkond on mind üsna lühikese aja jooksul muutnud täiesti paranoiliseks. Mu enesehinnang on langenud miinus 100-ni, ma ei usalda end enam milleski, hirm lihtsamagi tööülesande täitmisel läbi põruda välistab igasuguse katsetusegi õnnestumiseks. Pidev valmisolek enesekaitseks ja eneseõigustuseks võtab peaaegu kogu mu emotsionaalse jõu tööpäevast, mingisugusest keskendumisest ning uute ideede genereerimisest ei saa juttugi olla.

Mu kodune vajadus sinna oma tööl käimise eest peitu pugeda on ilmselge kompensatsioonimehhanism, põgenemine probleemi lahenduse eest. Lahenduse eest, mida mul pole, mida ma ei oska ega suuda lahendada. Kodus ma vähemalt valitsen mingilgi määral olukorda, mu suhtlusring on mind toetav ja positiivne, mu ülesanded, millega tegelen, on mulle jõukohased ja isegi täiesti tundmatute asjadega jõudu proovides ma ei pelga läbikukkumist, sest sellest ei kuku maailm kokku. Ma saan suuresti ise valida oma tööde tegemise rütmi, aja ja koha ja mul pole pidevat hirmu vaimse mõnitamise, alandamise ning läbikukkumise ees.

Huvitav, kas ma siis tõesti nii hirmsasti pelgan tööalast läbikukkumist, mis varem või hiljem lõppeb selle töökohaga töösuhte lõpetamisega? Siis olen ma jälle nelja tuule poole valla ja ma absoluutselt ei tea, kuhu minna või mida edasi teha. Ebakindlus oleks ikka üsna totaalne…

Seega olen nüüd dilemma ees – kas võidelda oma olukorra ja positsiooni pärast töökohal ning saada sellega kaasa pidev totaalne stress, koolitada endas välja seni mulle olemuslikult vastuolevad negatiivne agressiivsus, pugemine, lipitsemine, valetamine ja alatus, sest nende omadustega pääseb siin üsna kenasti edasi… või anda alla, lasta asjadel minna omasoodu ning ühel hetkel siit majast lihtsalt minema kõndida? Kas ma olen siis liiga kergelt alla andnud? Kui kaua ma peaksin võitlema oma koha eest, kaua ma peaksin end kellelegi tõestama, ilma et ma tunneksin end pärast süüdi, et andsin liiga kergesti alla? Mis siis, kui need nn võitluslikud omadused muutuvadki mulle armsaks ja omaseks, kui pean neid päevast päeva kasutama, sest ilma nendeta pole võimalik siis inimväärsust säilitada ja normaalselt tööd teha? Ehk ma lihtsalt olengi siiamaani olnud selline õrnuke sininilmne lilleke, kes on lasknud end elul juhtida ning kel oleks nüüd viimane aeg muutuda normaalseks, oma elu ise juhtivaks,  tänapäevaseks reaalses elus elavaks inimeseks, kes iseenda ellujäämise nimel on nõus marssime üle teiste inimeste.

Ehk ongi aeg muuta oma elu senine paradigma ning unustada kõik see, mida olen endas senini kultiveerinud. Nagu eelmistestki kirjutistest näha, pole see just eriti suurepäraste isikuomaduste ja tulemusteni viinud…

Kade noorte naiste peale

Üha suurema osa minu igapäevastest kadedushoogudest on seotud teiste naistega. Nende minust ilusamate, nooremate ja igas mõttes konkurentsivõimelisemate peale kui mina. Kusjuures ma tean väga hästi neid vanusega kaasnevaid plusse, millest ehk mõni ka minuga kaasas käib. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid ikka nendest miinustest, sest hoolimata sellest, et positiivne eluhoiak ning enese väärtuslikkusest arusaamine kuulub aastatega tuleneva elutarkuse juurde, ei saa üks lahtiste silmadega naisterahvas mööda vaadata sellest ebameeldivast, mida aastad juurde toovad.

Eelkõige on see kadedus seotud muidugi puht füüsilise poolega. Hoolimata oma kehaga üsna heast läbisaamisest tuleb ennast peeglist vaadates ausalt tunnistada, et pole minu figuuris enam seda nõtkust ning just noorus-spetsiifilist saledat joont, mida noortel. Lihased on küll veel prinkis, aga siit-sealt hakkavad juba natuke lõtvuma. Nahk näiteks kätel pole enam nii sile ja elastne kui noortel, isegi kreemitamine ei aita. Silmade ümber on tulnud püsivad sügavad naerukurrud, mis ei kao mingisuguse massaazhi ega kreemiga. Põsed ja silmalaud kipuvad allapoole vajuma. Ma ei jõua enam teha niipalju kui noorena, niipalju joosta, niipalju puht füüsiliselt kergematki koormust taluda. Mu keha on sisemuselt räsinud haigused. Iga hoolimatus oma keha suhtes, olgu selleks rämpstoit või liigsed alkoholigrammid annavad kohe välimuses tunda. Mu liigesed ei paindu enam niipalju kui varem.

Jah, ma ju tean, et olen selle keha ise praeguse seisundini viinud ja ega polegi kedagi teist “süüdistada” peale iseenda. Ja see tegelikult ongi kõige hullem. Kui avalikkus kogu aeg rõhutab, kui oluline on hea, sale, prink ja füüsiliselt tippvormis olev keha, vanusest sõltumata (a la Madonna vms), siis rõhub see väline sund veelgi enam mu süütundele ja minus tõstab pead paanika, kuhu poole peaks nüüd jooksma, et end paremasse vormi saada. Kui ma oma füüsisega ei tegele, olen ma laisk, hoolimatu, mugav je veel ei tea mida kõike.

Kõige enam on see füüsilise atraktiivsuse vähenemine tunda andnud igapäevases konkurentsis vastassugupoole tähelepanu nimel. Midagi pole teha, pean tunnistama, et meeste silmad peatuvad tunduvalt pikemalt ja sagedamini mu supervormis noore pringi naiskolleegi kehal kui minu omal. Nojah, eneselohutuseks võin ju öelda, et kui neil sisulist abi on vaja, pöörduvad nad välimusest hoolimata eelkõige ikkagi minu poole, aga see on ainult eneselohutus, ei midagi muud. Ja kui ma seal kõrval näen neid meeste mööda mitte-minu-keha-libisevaid paitavaid pilke ning tunnetan füüsilist pinget mitte minu, vaid kõrvalseisva noore neiuga, siis tunnen ma end ebameeldivalt. Mõistusega võttes on kõik korras, aga alateadvuslik emane naine minus uriseb kadedusest – miks ei võiks kogu tähelepanu olla minul? Sest ma tean, et isegi kui ma oleksin sama heas füüsilises vormis, siis seda värskust, nõrkust ja prinkust minuvanuses naises ikkagi enam pole, mis paarkümmend aastat nooremates. Kusjuures üsna ülekohtuselt paljud noored naised seda tähelepanu ei suuda nautidagi…

Eriti teravaks läheb kontrast muidugi sellistest kohtades, kus ihu rohkem paljastatakse, olgu selleks siis ööklubi või spordisaal või rannaplaazh. Midagi pole teha, sellises kohas on targem minuvanuse kehaga hoida võimalikult madalat profiili, mitte enam trügida esiritta või siis teha nägu, et ma ei pane tähele endale suunatud imestavaid pilke – mida “selline” siin küll teeb? Vaadaku, missugune ta välja näeb või mida ta endale selga ajab! Kas see aga tähendab, et ma peaksin need kohad enda jaoks välistama või tegema nägu, et ma ei näe, ei hooli, mul ükspuha? Aga ma ju pole pime ega tuim tükk…

Ja kui ma seksin mehega, siis järjest enam küsin ma enda käest – miks ta eelistab minuvanuse kogemusi värskele, noorele, uuele kehale ja kogemusele? Kui kaua ma veel olen konkurentsivõimeline, ilma muutumata naeruväärseks iga hinna eest noorusliku füüsise säilitamisel? Millal ma pean konkurentsis kõrvale astuma?

Lisaks füüsilisele kadedusele olen ma õige natuke kade noortele ka selles suhtes, et nende jaoks on kõik võimalused veel avatud ja ees, minu jaoks aga juba lootusetult möödas. Muidugi võiks teha ükskõikse näo ning katsetada kõiki asju, mida nooredki, ometi vaadatakse minuvanuse naise katsetustele hoopis teise pilguga kui noorte omadele. Kihnu memm käis ka langevarjuga hüppamas, aga ma pole kindel, mis eesmärgil ta seda tegi – ehk lihtsalt selleks, et olla võimalikult palju koos oma pere noortega…

Ma ei oskagi endale öelda, kas see naiste põlvkondade vaheline kadedus on tavaline või ma lihtsalt julgen seda välja öelda. Ja ma tõesti ei tea veel, kuidas sellest üle saada. Esialgu tean ainult, et mõistus aitab mind – aitab mõista, aitab ennast sundida paremasse vormi, aitab aru saada meeste ihadest ja valikutest, annab oskuse leppida selle vananemisega, millega mu sisemine loomus veel leppida ei taha. Mis hetkest algab väärikas vananemine? Kuidas üle saada sellest kadedusest?